20 aastat börsidel tegutsenud Tiiu Lumberg säästukultusest: on asju, mida ei saa tulevikku edasi lükata

Tiiu Lumberg hoiab käes äsja trükist tulnud raamatut Foto: Tiiu Lumberg

IT-alal töötav investor Tiiu Lumberg usub, et edukultus võib investeerimismaailmas olla niisama hävitav kui teistes eluvaldkondades ning hea tulemuse toob hoopis miski muu.

Tiiu Lumberg alustas investeerimist kohe, kui Tallinna börs loodi. Tänaseks on ta portfellis nii börsiaktsiaid, ühisrahastust, kinnisvara kui ka krüptot. Oma kogemusest kirjutas ta äsja raamatu “Investeerimine - põnevust pikaks ajaks”.  Alljärgnevalt avab ta oma suhtumist investeerimisse ja konkreetseid samme, mis talle edu toonud on:

Investeerimisest, erinevatest varaklassidest, tootlusprotsentidest on tänavu räägitud palju. Viimasel ajal on erinevates kanalites ilmunud lugusid, kuidas mõne aastaga on jõutud vaat et miljonini investeerimisega. Imelisel moel on inimesed olnud investeerimisel edukad, kuid ühestki artiklist ei selgu päris arusaadavalt, miks. Olen teatava hämminguga jälginud, kuidas ilmuvad järjest “miljoniloosungiga” artiklid üha uutest finantsvabaduse saavutanutest.

Kui nüüd võrelda valdava enamuse investorite kogemuse pikkusega, siis olen 1998.a. alustanuna sisuliselt “investeerimistudi” või teisiti öeldes: “investorvanaema”. Ometigi ei ole mul börsil tehtud investeeringutest miljoniportfelli. Milles asi? Kas puudu on jäänud rahast, oskustest, investoriõnnest? Või on seganud salapahed?

Enne kui tuleme vastuse juurde, üks mõttekäik. Nendel artiklitel on oma pluss - tahes tahtmata hakkad mõtlema, kus ise asud ja mis põhjusel just seal? Äkki oleks põhjust kadedust tunda? Kuid näen ka miinust - nimelt taolised artiklid “tuututavad” valesid signaale, nagu praegu on moodne öelda.

Minu meelest on siin mõõdik ja eesmärk sassi läinud. Näen probleemi just selles, milliseid pidepunkte pakutakse lugejale oma edu mõõtmiseks ja veel enam - oma tegevuse hindamiseks investeerimise alal.

Kui meil on perekonnas poisslaps, siis me vast ei toida teda selle nimel, et ta kasvaks vähemalt kaks meetrit pikaks ja tõstaks meid ilma redelita pööningule, vaid soovime, et ta oleks terve, tugev ja nutikas ning meile edaspidi toeks.

Mis võib juhtuda, kui meil on ülemõõduline skaala? Hindame ennast kõverpeeglis. Algajana arvatavasti ei alusta üldse või tegevinvestorina kogeme pettumust või koguni loobume valedel põhjustel. Me ei saa enam aru, mis meil siis on - kas veojõud või kõigest rongivile? Anname alla? Seda esiteks. Teiseks. Investeerimine ning eriti investeerimine börsil on üpris eriline nähtus - omamoodi “põgenemistuba”, kus saame järjepanu tunda üpris tugevaid tundeid. Võime kogeda asjatuid emotsioone, millest omakorda võib tekkida reaalse raha emotsionaalne liigutamine.

Nõndapidi oleks vast hea järgi mõelda, mis on investeerimine just Sinu jaoks ja kuidas Sa oma edu mõõdad? Lävepakku ei saa mõõta kilomeetriga ega kingakontsa meetriga.

Meedias ilmub lugusid kangelastest, spordisaavutustest jne jne - ühesõnaga millestki erilisest, mis on erandlik või uudis. Küsin - kas edukas investeerimine on tõesti nii eriline saavutus, et külge peab panema võimalikult suure numbri? Arvan, et ei ole. Taipamise küsimus on hoopis, kuidas ma leian sellise tasakaalu oma elus ja asjades, et saan tekitada ka paigutusteks vahendeid.

Minu investeerimishuvi algas pärast rahanappe tudengiaastaid soovist, et mul jääks raha üle - et oleks mingi lisavõimalus, mida kasutada sisemise vajaduse ja äranägemise järgi. Millel ei ole kohe silti küljes: toidule, üürile, laenule vmt.

Investorid on avalikkusega jaganud endale püstitatud eesmärke. Arusaadavalt on need erinevad, enamasti olen kohanud suurelt üles seatud eesmärke, mida loodetakse saavutada X aastate pärast. Ilmselgelt on investorkonna noorusest tingitud uljus suurte eesmärkide püstitamisel. On igati positiivne, et oma taotlus mõeldakse numbrilises väljenduses läbi ning paigutatakse ajateljele oma parima teadmise järgi. Mida ma aga pole kohanud, on kaalutlused, kuidas eesmärgi teekonnal püsida läbi aastate? Kuidas ma suudan kogu aeg teha ühetaolisi valikuid, mis võivad tähendada loobumisi? Ka see on osa saavutusest. Mis aitab eesmärgi poole liikuda, kui ma olen planeerinud investeerimise mahus, mis lõikab ära teatud lustilised asjad ja nii aastast aastasse? Probleem on selles, et me ei saa olulist osa oma elust tulevikku edasi lükata! Noore inimesena on ju tarvis investeerida teadmistesse, eluasemesse, järeltulijatesse…ja lõppude lõpuks ei ela me ilma kultuuri ja pidudeta!

Suurim oht üle jõu käiva eesmärgi juures on, et võime end lõigata ära rõõmu ja lusti toovast elu osast, või seda liialt vähendada. Kasvavad investeeringunumbrid üksi ei suuda seda lünka täita, kui see kestab aastaid.

Eesmärk ei tööta, kui ta ei ole käegakatsutav ja vajab palju pühendumist, panustamist, arvatavasti ka loobumisi ja valusamate valikute tegemist. …

Arvudes väljendatuna: võtame kuupalga suuruseks ümmarguselt 1000 eurot ja dividenditootluseks 5%, mis on pigem kõrge määr. Kui soovime aastas saada dividendi tuhatkond eurot, siis peaks selle määra järgi olema alusvara väärtusega 20 000 eurot. Kui võtame aluseks suurema summa, nt 30 000 eurot, siis “piisaks” dividenditootlusest 3,5%.

Kui palju ma peaksin aastas investeerima, et jõudsalt selle eesmärgi poole liikuda? Kui oletame, et annan endale aega viis aastat, siis 20 000 euro ning 5% tootluse puhul on kuusumma orienteeruvalt 290 eurot. 4% tootluse korral aga tuleb investeerida 300 eurot kuus – ligilähedase tulemuse saavutamiseks. Arvutuse juures on arvestatud, et dividend investeeritakse ja avaldub liitintressi efekt.

Näeme, et dividendidena aastas kümmekonna tuhande saamiseks jõudmiseks peaks meil olema ca veerand miljoni suuruses alusvara. Koguni kordades väiksem summa kui miljon, teisalt tuleks nt kümne aasta jooksul panustada 650 rahaühikut kuus, inflatsiooni arvestamata ja eeldusel, et alginvesteering on 0 ning tootlus on sama 5%. Eelmainitud veerand miljonit 10 aastaga eeldab juba 1000 EUR/kuus paigutamist ning tootlust üle 10%. Sama eesmärk 15 aastaga vajab “kõigest” 550 EUR/kuus ja 10% tootlust. Iga kuu!

Eeltoodu on konservatiivne kaalutlus, kogemuse põhjal võimalikult reaalne. Jah, osa austatud investorkonnast ütleb: “Osta krüptot, kahekordistad summa no kui mitte aastaga, siis paari aastaga!” Krüpto ostmine pole probleem, olen ostnud. Ärme siinkohal hakka analüüsima, kuivõrd soovitaja mõistab krüptovaluutade hinna kujunemist. Kuid… On üks matemaatika eriharu, mida ma nimetaksin “Halastamatuks matemaatikaks” - nimega Mänguteooria. Wikipedia järgi mänguteoorias kasutatakse Nashi tasakaalu mõistet, et ennustada tulemust olukorras, kus mitu inimest või institutsiooni teevad samal ajal strateegilisi valikuid ning iga osaleja tulemus sõltub nii tema enda kui ka teiste valikutest. Niisiis, mida krüpto-soovituse järgija tegelikult teeb? Ta seab väga kõrge ootuse tootlusele. Ühtlasi võtab ta väga suure riski, sest halastamatu reegel on, et tootlus ja risk käivad alati käsikäes. Pikemalt arutlemata ütleme, et samaväärse tõenäosuse järgi võib meil olla aasta või mitme pärast kaks korda või enamgi väiksem summa. Kas oleme selliseks tagajärjeks valmis?

Vaatame üht asjaolu ülal toodud arvudega seoses, mis võibolla pole väga ilmne. Taotledes suuremat vara on meil kolm tegurit: aeg, panus ja tootlus. Saame arvestada pikema ajaga, panustada enam raha või saavutada suurema tootluse. Paraku pole halastamatud teooriad otsas: efektiivse turu teooria väidab, et ettevõtte turuhind kajastab juba kogu olemasolevat informatsiooni ning turu keskmisest parema tootluse saavutamine ei ole seega pikemas perspektiivis mingi analüüsimeetodiga võimalik. Meile ütleb too teooria - et nendest kolmest tegurist kõige raskem on saavutada suuremat tootlust NB! pikema aja vältel!

Räägin teile siia juurde ühe loo. Aastaid tagasi kogus meie pere kodu ehitamiseks raha. Aluse saime panna realiseeritud kinnisvara investeeringutega. Ehituse ettevalmistamine võttis aega, ja palju helerohelisema investorina kui praegu tuli mul enda arvates hästi hea mõte: kuna ma nagunii juba olen üksjagu investeerinud Balti Börsil, siis paremate võimaluste nimel investeerin õige koguneva koduehituse raha USA börsile ning saan tekitada lisatulu, millega vähendada ehituslaenu summat. Nagu näete, mõtlesin ainult lisatulu kategoorias. Võimalik kaotus mu plaani ei mahtunud. Mõeldud-tehtud. Otsisin LHV Pangast juhendust ja hakkasin investeerima. Ennäe imet, läks päris hästi. Mõned paigutused koguni “poegisid” - firmasid liideti-lahutati, toimusid üleostmised jne, millest aktsionärina osa sain. Investeeringuid oli erinevaid ning paari aasta jooksul olid osad neist toredas plussis, paraku realiseerimise hetkeks ka miinuses. Kalender ei andnud oodata ning vajadust mööda tuli aktsiapositsioonid müüa. Miinustest oli muidugi kahju, nii vähe kui neid ka oli.

Praegu tõstab taoline teguviis mul juuksed püsti - sõna otseses mõttes. Võtsin summadega, mille kaotamist ei saanud lubada, suure riski puhtast teadmatusest. Olgu lisaks veel öeldud, et viimased aktsiamüügid koduehituse summade vabastamiseks toimusid 2007.a. algupoolel, seega 2007.-2008.a. kriisist pääses meie koduehitus üle noatera! Tõeline investoriõnn!

Seega püstitan eesmärgi veidi teisiti: kuidas järjepidevalt oma vara kasvatada ilma liigset riski võtmata, st võimalikult suure tõenäosusega, kui samal ajal börsil toimuvad pidevalt “hinnamängud” varadega, kuhu oleme oma sääste paigutanud.

Mis võib olla üheks vastuseks? Mis on aidanud mind täisverelist elu elada ja samal ajal pikalt investeerida? Püsivust on toetanud piltlikud ja mitte-üle-naba-vinnamise-eesmärgid. Eesmärgid, mis on võimalikult käegakatsutavad Näiteks: dividendinvestorina saavutada kolmeteistkümnes kuupalk. Lihtsalt edasi arendatav kasvõi aastapalgani, kas pole?

Lisaks olen riski vähendamiseks kasutanud kahte abilist, nende nimed on: Regulaarsus (lisanimega järjepidevus) ning Hajutatus (turud ja varaklassid).

Mõistlik oleks kaalutleda, millise summaga saad regulaarselt panustada. Pole oluline, et see kohe sulle endale muljet avaldaks. Kui toimetad oma isikliku rahaga, ei saa keegi öelda, et oled liiga kiire või aeglane, riskeeriv või julguseta. Teisiti öeldes: ma ei kasuta ühte mäetipu taolist eesmärki. Pigem olen kasutanud eesmärkide treppi ja saan olla enda silmis edukas aastast aastasse. Saan ka aru, miks nii pikalt olen investeerimise juurde jäänud: põnevus ja mängurõõm on minuga algusest peale.

Üks tähelepanek veel, mis võib kõlada esoteerilisena: Sa ei saa olla edukas investor, kui Sa ei saa olla rõõmus. Raha (või siis edu) järgneb rõõmule.

Sageli arvame, et võit või kaotus investeerimisel sõltub turu seisust, aktsiakurssidest, kinnisvarahindadest. See pole kindlasti vale, kuid tegelikult ja peamiselt sõltub tulemus meist endast, sellest, mida tunneme ja kuidas selle ajel tegutseme. Järjepidevalt. Mõelgem korraks, miks nii vähe inimesi saavutab tõelist, püsivat edu kaalu langetamisel või investeerimisel?

Ja mul ongi teile üllatus. Ma pole kunagi investeerinud miljoni või mingi teise kindla numbri saavutamise nimel. Isegi mitte finantsvabaduse nimel. Olen investeerinud samal põhjusel, miks täiskasvanud mänge mängivad: mulle meeldib investeerimine kui mäng. See on nagu kajakisõit kärestikulisel jõel, ainult jõgi on veidi teistsugune - rahavood ja tormlevad emotsioonid, kui börsidel kohtuvad ahnus ja hirm. Mulle meeldib, et investeerimine on hobi, mis toob raha sisse väljaviimise asemel ja pakub samal ajal põnevust (sest risk on kogu aeg kaasas - äkki seekord ei too)! Soov midagi mängu panna on olnud mulle tugevam motivaator kui soov mingi seisu numbrini jõuda. Kuid siiski nimetan seda tulemusmänguks. Minu jaoks parim tulem investeerimisest on täiendav aeg iseendale. Miks ma ei räägi finantsvabadusest? Sest oma vabaduse määra ma mõõdan ajas.

***

Lõpetuseks soovin tunnistada, et mulle meeldib väga üks Kaukaasia päritolu toost: “Olgu Sul tervist, kõik ülejäänu me Sulle ostame!” Mõtet edasi arendades: Olgu Sul võimalus hoolt kanda oma asendamatute väärtuste eest, ülejäänu on tehtav. Anna endale ainult aega ja saa endale aega.

Kui silm särab, siis teekonna nimi on rõõm.

Head valikuõnne!