Kauplused: jaeketid ei saa olla ainsad, kes vastutavad

Maxima Foto: Remo Tõnismäe

Mittetulundusühing Estwatch viis läbi uuringu kauplusekettide ja nende vastutustundlikkuse kohta ning selgus, et isegi kui tarbija soovib teha vastutustundlikumat valikut, siis on tal ikkagi valida vaid seda, mida pakuvad poed. Poekettide hinnangul teevad nad piisavalt selleks, et kaubavalik oleks vastutustundlik. 

Maxima Eesti kommertsjuht Martynas Pikelis kinnitas, et nende tarnijad, kes sõlmivad 2021. aastast uusi lepinguid, peavad kinnitama, et järgivad Maxima käitumiskoodeksis kirjeldatud punkte. Näiteks oodatakse tarnijatelt kõigile töötajatele vähemalt kohaliku miinimumpalga maksmist ning nulltolerantsi füüsilise või vaimse vägivalla suhtes. 

Viimasel paaril aastal on ette tulnud juhtumeid, kus Maxima lõpetas koostöö Baltikumi päritolu tarnijaga, kes ei täitnud kontserni nõudeid, lisas Pikelis.

Samas ei saa tema sõnul jaeketid olla ainsad, kes vastutavad selle eest, et nende kauplustes müüdavad tooted on kogu tarneahela ulatuses toodetud vastutustundlikult. «Lõppude lõpuks panevad tootjad paika hinna, millega nad oma tooteid jaekettidele müüvad. Me ei saa kommenteerida nende kulustruktuuri, kuid eks nende määratud hinnad sõltuvad ka sellest, mida teeb tooraine hind maailmaturul. Kui tooraine hinnad tõusevad, tõstavad ka tarnijad ostuhindu.»

Prisma Peremarket kuulub kaubanduskontserni S-Grupp ning vastutustundliku ettevõtluse valdkond on ettevõtte kinnitusel kogu grupis väga oluline.

Selveri kommunikatsioonijuht Rivo Veski oli nõus sellega, et mida lähemalt pärineb toit, seda keskkonnasäästlikum ja kestlikum on ka kaupluse tegevus. Rahvusvaheliste kettide valikus, kes ka Eesti turul tegutsevad, suureneb aga hinnasurve kasvades aina enam importtoodete osakaal. Paraku satub surve alla kohalik tootja, kelle kaubad halvemal juhul nende kettide valikust välja arvatakse, lisas Veski.

Kolmandatest riikidest pärit banaani või kohvioa lõpphinna komponendid jagunevad Veski kinnitusel tõesti kasvataja suhtes ebaproportsionaalselt, kuna kasvataja roll kogu ahelas on tõenäoliselt ka kõige väiksem. «Nende näidete puhul ei ole suurimaks hinnakomponendiks mitte kasvatamine ja saagikoristus, vaid transport, hoiustamine, töötlemine ja pakendamine, mis sageli toimuvad järgmistes riikides või kallima tööjõuga maades.»