Uuring: otsetoetusteta poleks jätkusuutlikud üle 40 protsendi neid taotlenud loomakasvatajatest

Loomakasvatus. Pilt on illustreeriv. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Põllumajandusuuringute Keskuse (PMK) poolt läbiviidud uuringust selgus, et põllumajandusmaade majandamist mõjutas turgudel toimunud muutustest enim piimakriis aastatel 2015–2016, mis pärssis eeskätt piimakarjakasvatajate arenguplaane.

Põllumajandusuuringute Keskus korraldas 2021. aastal põllumajanduslike otsetoetuste baasnõuete mõju uuringu, mis annab ülevaate sellest, kuidas on aastatel 2014–2020 makstud otsetoetustele kehtestatud baasnõuded mõjutanud erineva tootmistüübi ja suurusklassiga põllumajandusettevõtete keskkonnanäitajaid ja struktuuri, selgub maaeluministeeriumi blogist.

Uuringus vaadeldi kolme baasnõude mõju, milleks olid otsetoetuste minimaalsete hooldustööde nõuded, kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetuste nõuded ning nõuetele vastavuse süsteemis rakendatud maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise nõuded. Lisaks vaadeldi uuringus, milline oli põllumajandusmaal tehtavate hooldustööde maksumus ja kuidas see mõjutas põllumajandusmaa renditurgu, samuti analüüsiti otsetoetusi saanud ettevõtete majanduslikku elujõudu.

Põllumajanduspoliitikas toimunud muudatused minimaalsete hooldustööde nõuetes mõjutasid erineval määral nii taime- kui ka loomakasvatajaid. Suuremad muudatused hõlmasid rohumaade hooldamist ja olid seotud rohumaade hekseldamisega. Uuringu tulemustest selgus, et rohumaade hekseldamise piirangud mõjutasid enim taimekasvatajaid, seejärel püsirohumaade hooldajaid ning kõige vähem olid mõjutatud loomakasvatajad.

Perioodil 2015–2020 põllumajandusmaade hooldamise nõuetes toimunud muudatused puudutasid kõige rohkem taimekasvatajaid. 10–13 protsenti uuringu raames tehtud küsitluses osalenud taimekasvatajatest vähendasid rohumaa pinda ja suurendasid selle arvelt põllukultuuride osa. Mida suurem ettevõte, seda rohkem rohumaa pinda asendati põllukultuuride kasvatamisega.

Rohumaade majandamisest loobujaid oli küsitluse järgi väga vähe. Enim leidus neid taimekasvatajatest keskkonnasõbraliku majandamise toetuse taotlejate hulgas. Loomakasvatusega tegelevates ettevõtetes on oluline rohumaadelt loomasööda tootmine, seetõttu neid rohumaade hooldamisnõuete muutused oluliselt ei mõjutanud.

Põllumajandusmaa maakasutus muutus PMK sõnul uuritava perioodi jooksul mitmekesisemaks ning üha arvukamalt kasvatati erinevaid püsi- ja põllukultuure. Rohestamise toetuse raames määratletud ökokesa pinna osatähtsus põllumajandusmaas vähenes 2020. aastaks 2014. aasta tasemele, jäädes 1,3 protsendi juurde põllumajandusmaast.

Põllumajanduses toimunud muutused mõjutasid erineva suuruse ja tootmisviisiga tootjaid erinevalt. Väiksematesse suurusgruppidesse kuuluvad tootjad – kuni 5 ja 5–9 hektarit – eristusid PMK sõnul teistest vaid mõningate näitajate poolest. Nende kasutatava põllumajandusmaa pind oli väike, seevastu tootjaid oli nendes suurusgruppides palju – loomakasvatajaid 29 protsenti ja taimekasvatajaid 47 protsenti kõikidest vastava tootmisviisi tootjatest.

Suuremad erinevused avaldusid taime- ja loomakasvatajate ning püsirohumaade hooldajate vahel. Taimekasvatajate hulgas oli kõige suurem huvi rohumaade põllukultuuridega asendamise vastu ning rohumaade hooldamisel kasutati teiste tootmistüüpidega võrreldes rohkem niitmist ja hekseldamist.

Ühtse pindalatoetuse taotlejatest oli kõige enam põllumajandusele spetsialiseerunud taimekasvatajaid – taimekasvatajatel moodustas põllumajanduslik müügitulu ligikaudu 60 protsenti kogu müügitulust, loomakasvatajatel oli põllumajanduse osa jäänud 40 protsendi ja püsirohumaade hooldajatel 5 protsendi juurde. Otsetoetused moodustasid taime- ja loomakasvatajatel ligikaudu kümnendiku kõigist sissetulekutest, püsirohumaade hooldajatel ainult 1–2 protsenti.

Otsetoetuse taotlejate majandusliku jätkusuutlikkuse hindamiseks analüüsiti ÜPT-d taotlenud äriühingute lisandväärtuse taset aastakeskmise töötajate arvu kohta. 2020. aastal olid majanduslikult jätkusuutlikud keskmiselt 68 protsenti taimekasvatajatest, 64 protsenti loomakasvatajatest ja 58 protsenti püsirohumaade hooldajatest.

Otsetoetuste mõju ÜPT-d taotlenud äriühingute jätkusuutlikkusele on PMK teatel olnud väga oluline: kui otsetoetused arvestamata jätta, siis väheneks jätkusuutlike taime- ja loomakasvatusettevõtete arv ligikaudu veerandi ning jätkusuutlike püsirohumaade hooldajate arv kümnendiku võrra.

Võrreldes 2014. aastaga on otsetoetuste mõju taime- ja loomakasvatusettevõtete jätkusuutlikkusele keskmiselt ligi 5 protsenti suurenenud. Kõige enam on otsetoetuste mõju jätkusuutlikkusele suurenenud taimekasvatusettevõtetes maakasutusega 500–999 hektarit ja loomakasvatusettevõtetes suurusgrupis üle 1000 hektarit – mõlemas 16 protsenti.

Enam kui 500 hektarise maakasutusega suurusgruppides olid ligikaudu 90 protsenti taime- ja loomakasvatajatest 2020. aastal majanduslikult jätkusuutlikud. Suurusgrupis 40–68 hektarit oli rohkem kui 60 protsenti taime- ja loomakasvatajatest majanduslikult jätkusuutlikud, samas suurusgrupis püsirohumaade hooldajatest 78 protsenti. Väiksematest taime- ja loomakasvatajatest olid ligikaudu pooled majanduslikult jätkusuutlikud, sama suurusgrupi püsirohumaade hooldajatest olid seda isegi 60 protsenti.

Otsetoetuste mõju jätkusuutlikkusele oli kõige märgatavam suurtes loomakasvatusettevõtetes, kus otsetoetuste arvestamata jätmisel langeks jätkusuutlike ettevõtete hulgast välja rohkem kui 40 protsenti ÜPT taotlejatest.

Püsirohumaade hooldajate suurusgrupis 100–499 hektarit on tekkinud olukord, kus otsetoetusi arvestamata jättes langenuksid PMK andmetel 2019. ja 2020. aastal kõik ettevõtted jätkusuutlike ettevõtete grupist välja. Ka varasematel aastatel on keskuse sõnul otsetoetuste positiivne mõju olnud väga suur.

Suurusgrupis 69–99 hektarit ei avaldanud otsetoetuste kõrvalejätmine püsirohumaade hooldajate majandustulemustele aga mõju ja kõik ettevõtted jäid endiselt jätkusuutlike ettevõtete gruppi.