Eesti kuulub nüüd põhjapoolseimasse viinamarjakasvatusvöödisse. Aga mida võib nimetada veiniks?
12. veebruar 2022, 15:50
Mullu toimusid läbirääkimised Euroopa Liidu (EL) ühise põllumajanduspoliitika järgmise perioodi reformipaketi ja põhielementide üle, mille käigus tegi maaeluministeerium ettepaneku lisada Eesti liidu põhjapoolseimasse viinamarjakasvatusvöödisse.
2021. aasta lõpuks jõuti poliitikauuendustes kokkuleppele ja reformipakett võeti ametlikult vastu 2. detsembril. Alates sellest hetkest kuulub Eesti põhjapoolseimasse viinamarjakasvatusvööndisse.
Maaeluministeeriumi põllumajanduspoliitika osakonna peaspetsialist Madis Võikar selgitas ministeeriumi blogis, et Euroopas peetakse veinitootmist väga oluliseks, mistõttu on veinitootmine ning sõna «vein» kasutamine väga täpselt reguleeritud. Muu hulgas on põllumajandustoodete ühise turukorralduse määruses kirjas, millistest viinamarjasortidest valmistatud alkohoolset jooki võib nimetada veiniks.
«Veiniks võib nimetada vaid värskete purustatud või purustamata viinamarjade või viinamarjavirde täielikul või osalisel käärimisel saadud jooki. Veini, sealhulgas ka liköörveini, vahuveini, kvaliteetvahuveini ja muu sellise tootmisel võib kasutada üksnes liigi Vitis vinifera või Vitis vinifera liigi ja muude perekonna Vitis liikide ristandite vilju,» selgitas Võikar. Lisaks ei ole lubatud veini tootmisel kasutada teatud viinamarjasorte.
«Reeglil on siiski mõned erandid. Kui alkohoolset jooki valmistatakse puuviljadest, siis on sellisel joogil lubatud liitnimetuse osana kasutada sõna vein. Näiteks on lubatud kasutada selliseid nimetusi nagu kirsivein, õunavein ja nii edasi. Vältida tuleb aga selliste toodete segiajamist toodetega, mis kuuluvad turukorralduse määruses esitatud veinikategooriatesse. Puuvilja- ja marjaveini kirjeldamine ja müügiks esitlemine on Eestis eraldi reguleeritud alkoholi määratlemise määrusega,» märkis Võikar.
Ka Eestis on huvi viinamarjaveini tootmise vastu järjest suurenenud, millest tõukus ka ajend esitada Euroopa Komisjonile avaldus lisada Eesti põhjapoolseimasse viinamarjakasvatusvööndisse. Sarnaselt Eestile esitas sellise avalduse ka Leedu.
Praegu jäävad Võikari sõnul liikmesriikidest viinamarjakasvatusvöönditest välja üksnes Soome ja Läti. Enne Eesti ja Leedu lisandumist kuulusid põhjapoolseimasse viinamarjakasvatusvööndisse suurem osa Saksamaast, Luksemburgi, Belgia, Taani, Iirimaa, Madalmaade, Poola, Rootsi ja Ühendkuningriigi viinamarjakasvatuspiirkonnad ning Tšehhi Vabariigi Čechy viinamarjakasvatuspiirkond.
Turukorralduse määruses on kehtestatud tingimused, mille alusel on lubatud viinamarjaveini toota. Viinamarjakasvatusvööndisse kuuluvatel riikidel on lisaks lubatud kasutada viinamarjaveini tootmisel oma vööndis ettenähtud veinivalmistustavasid, näiteks vajadusel veinide rikastamine suhkru lisamisega, hapestamine ja hapetustamine.
«Näiteks kui ilmastikutingimused mõnes liidu viinamarjakasvatusvööndis seda nõuavad, võivad sinna kuuluvad liikmesriigid lubada suurendada turukorralduse määruses liigitatud viinamarjasortidest saadud viinamarjavirde, kääriva viinamarjavirde, kääriva toorveini ja veini naturaalset alkoholisisaldust,» tõi Võikar välja.
Põllumajanduse registrite ja informatsiooni ameti (PRIA) andmetel kasvatati 2021. aasta seisuga Eestis viinapuid ligikaudu 11 hektaril, kuid hinnanguliselt võib see pind olla isegi suurem. Samas ei ole teada, kui suurel pinnal kasvatakse viinapuid veini tootmise eesmärgil. Alkoholiregistris on registreeritud 42 Eesti päritolu viinamarjadest valmistatud veini.
«Kuigi Eesti ei oma ajalooliselt veinitootmises selliseid traditsioone nagu enamik meist lõuna pool asuvaid riike, näitavad andmed, et Eestis on viinamarju kasvatatud juba 19. sajandist. Soodsamad ilmastiku- ja kliimatingimused viinamarjakasvatuseks ja kuulumine viinamarjakasvatusvööndisse loovad eeldused viinamarjakasvatuse laienemiseks ka Eestis. See annab võimaluse mitmekesistada põllumajandus- ja toidutoomist, laiendada kohalike toodete sortimenti ja arendada väikeettevõtlust,» kirjutas Võikar.