L, 3.12.2022
Börsi ja krüptoturu hinnad toob sinuni

Enn Veskimägi: ma olen uhke Standardi mööbli üle

Andrus Karnau
, ajakirjanik
Enn Veskimägi: ma olen uhke Standardi mööbli üle
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Standardi nõukogu liige Enn Veskimägi.
Standardi nõukogu liige Enn Veskimägi. Foto: Madis Veltman

Mööblivabriku Standardi juhtimise taas oma õlgadele võtnud Enn Veskimägi (74) meenutas, et poisikesena tahtis ta saada sportlaseks. «Meil on kolm valdkonda – bürood, hotellid ja kruiisilaevad. Elanikkonnale jaemüüki me ei tee,» võttis ettevõtja oma äri kokku.

Te tulete Dubaist, mis mulje jättis EXPO?

Võimas ja muljet avaldav. Kõige põnevamad olid suurriikide paviljonid, oli ikka näha, et raha ei olnud kokku hoitud. Pompoosne. 192 riiki osaleb, aga koroona pärast käis esimese kolme kuuga külastajaid vaid 55 protsenti prognoositust. Hiina on lukus, see tekitas külastatavusse augu. EXPO korraldajaid prognoosisid Hiinast 30 protsenti külastajaid.

Kas EXPO on tööreis või meelelahutus?

Minu jaoks oli see nii töö kui ka meelelahutus. Viie viimase aastaga oleme Dubais sisustanud kaks, Abu Dhabis ühe ja Saudi Araabias neli hotelli. Meie jaoks on see regioon väga atraktiivne.

Meie hotelliprojektide portfoolio on aastate pikkune ja mitte ainult meie ei otsi kliente, vaid ka kliendid meid.

Eesti minek Dubai EXPO-le oli natuke kummaline. Aastal 2017 oli ettevõtlusminister Urve Palo, kes ei soosinud sinna minekut ja teatas, et ettevõtjad maksku ise kulud kinni. Selle ümber oli pikk-pikk diskussioon valitsusega.

Minuga rääkis toonane välisministeeriumi kantsler Rainer Saks, kel oli plaanis ehitada Abu Dhabisse Eesti saatkond. Kui ettevõtjad ei toeta EXPO-le minekut, siis tal pole mõtet saatkonda ehitada. Seal kehtib reegel, et keda EXPO-l ei ole, seda ei ole olemas.

Kaubandustööstuskojas ja tööandjate volikogus suutsime kõik koos selle läbi lükata, et ettevõtjad panevad ühe miljoni ja valitsus kaks miljonit eurot. Küsimus oli paviljoni rentimises. See oli kella peale lugu. Välisministeerium pidi teatama, kas Eesti rendib paviljoni. Õnneks saavutasime tööandjate keskliidu volikogus kolm tundi enne tähtaja saabumist konsensuse, et ettevõtjad toetavad EXPO-le minekut.

Kuidas saab Eesti firma Saudi Araabiasse hotelli sisustamise lepingu?

Meie hotelliprojektide portfoolio on aastate pikkune ja mitte ainult meie ei otsi kliente, vaid ka kliendid meid. Kontaktid algasid läbi rahvusvaheliste hotellikettide. Oleme lepingutes Radissoni, Marriotti, Scandicu ja Hiltoniga – kokku ligi kümnekonna hotelliketiga.

Kui palju Tallinna Hilton erineb araabia maade Hiltonist?

Ikka erineb. Kõik oleneb hotelli omanikest, kes sõlmivad lepinguid arhitektuuribüroodega. Meie konstruktorid loovad insenerilahendusi disainerite saadetud eskiisjoonistele.

Kas mõni hotell on eriti hästi õnnestunud?

Ma arvan, et enamus õnnestuvad meil hästi. Kaheksa-üheksa aastat tagasi sattusin mootorrattamatka ajal ühte Milano hotelli, mis oli Standardi sisustatud. Kõnealune hotell jättis väga hea mulje. Projekti alguses tekib mõnikord ikka mõtteid, et kes selle keerulise asja küll välja mõtles, aga kui hiljem näed hotelli tervikuna, siis avaneb hoopis teine pilt.

Kas olite uhke?

Olin küll.

Kuidas te mööblitootmisse sattusite?

Käisin Pärnu maantee viadukti juures keskkoolis, kus meil oli tootmisõpetus. Poisid käisid praktikal vineeri- ja mööblikombinaadis kooli kõrval, tüdrukud Kalevi kommivabrikus. Igal neljapäeval olid praktikatunnid, kus meisterdasime. Mina olin üks lohakamaid õpilasi.

Meil on liiga liberaalne haridus, liiga palju kõrgkoole, liiga kergelt lähevad inimesed pehmeid valdkondi õppima.

Koos pinginaabriga pidime kursusetööks tegema lihtsa kahe sahtliga kirjutuslaua. Kaks plaatjalga, aga keerulised olid sahtlitapid, mis tuli käsitsi teha. Ma tegin sel ajal juba sporti ja neljapäevane päev meelitas suusatama või rattaga sõitma. Pinginaaber mängis jäähokit, talle ka sobis trenniminek. Meil jäi laud lõpetamata, nurusime pikalt, et kolme kätte saaksime. Detailid jäid hunnikusse, midagi saagisime, meistrile ütlesime, et meid see nagunii ei huvita, pane kolm ära. Saime hinde kätte ja lubasime, et kumbki mööbliga tegelema ei hakka.

Pinginaaber on küll kahjuks juba meie hulgast lahkunud, aga ta oli pikalt vineeri- ja mööblivabriku tootmisjuht ning pärast tegi oma firma. Ta poeg juhib seda ja firma töötab siiani. Ma ei teagi, kas see oli saatus, aga me mõlemad sattusime mööblit tegema.

Pärast sõjaväge ja õpinguid sattusin kuidagi Standardisse. See oli aasta 1975. Hiljem õppisin puidutehnoloogiat juurde, ja nii on tänaseks jäänud.

Eelmine juhatus oli natukene mugandunud ja sõlminud mitmeidki kahjumlikke lepinguid vahendajatega, kes riisusid koore ja meile jäid tühjad pihud.

Kuidas teist sai Standardi juht?

Aastal 1994, kui toimus erastamine, otsustasin konkursiga kaasa minna. Nõukogude ajal oli mööbel defitsiit, see oli valuuta. Mööblit sai vahetada teleri või külmkapi vastu. Pärast erastamist olin pettunud, sest kõik kukkus ära. Tuli Eesti kroon, mööbel oli viimane asi, mida inimesed ostsid.

1990. aastad oli väga keeruline ja raske aeg. Standardil oli neli vabrikut, aga tööd leidus ühe jaoks. Kaks vabrikut pidime kinni panema ning kahega jätkama – Kosel ja Tallinnas Mustamäel. Tänu heale tiimile pidasime vastu.

Te olete eelmisest aastast taas ametis Standardi juhatuses. Mis juhtus?

Eelmine juhatus oli natukene mugandunud ja sõlminud mitmeidki kahjumlikke lepinguid vahendajatega, kes riisusid koore ja meile jäid tühjad pihud. Tulin mingiks ajaks poega aitama ja toetama. Praegu olen siin ajutiselt.

Mööblitootmise materjalide hinnad on teinud tohutu ralli. Vähemalt 20–30 protsenti on kallinenud materjalid, mitmed asjad 60–80 protsenti. Elu on järsult kallimaks läinud. Gaas ja elekter on veel omakorda jälje jätnud. Standardi aasta keskmine elektrikulu kasvas mullu kaks ja pool korda, viimases kvartalis oli aga tõus nelja-viiekordne.

Kuidas kulude kasvuga hakkama saate?

Saame, sest ega vabrikut kinni ei pane. Kui siiani oli põhiline mure tööjõu nappus, siis nüüd oleme tegelemas kolme tõsise probleemi lahendamisega: inimeste tervis, energiahinnad ja tööjõud.

Kui palju on teil ettevõttes välistööjõudu?

Natuke üle kümne inimese. Meil on nii häid spetsialiste ukrainlasi kui ka kaks konstruktorit – üks hispaanlane ja üks portugallane. Kui neid ei oleks, siis tuleks tõenäoliselt tootmist vähendada ja mitmetest pakkumistest ära öelda.

Kui te olite poisike, kas te siis oskasite endale ette kujutada sellist elu?

Kindlasti mitte, aga ma olen elanud väga huvitaval ajal.

Kelleks te poisina saada tahtsite?

Sportlaseks. Mu isa ostis 7. klassi lõpus jalgratta, sattusin sellega varakult avariisse, ratas sai kannatada ega olnud enam sõidukõlbulik. Mäletan, et keegi meie klassist läks jalgrattatrenni Kadriorgu Mere rajooni spordikooli. Algul käis kuus poissi minu klassist trennis, kuid aasta pärast jätkasin ainsana. Minu koolipõlve unistus oli saada heaks sportlaseks.

Millal te viimati jalgrattaga sõitsite?

Ma arvan, et novembris. Mullu sõitsin üle 4000 kilomeetri.

Mis te ütlete Eesti elu kohta?

Praegu häirib valitsuse otsustamatus. Mulle meeldis Indrek Neivelti idee, et me võiks panna elektri hinnale lae nagu Norras. Omavalitsustele pandud kohustus koguda avaldusi tekitab ainult segadust ja bürokraatiat. Me ise tekitame endale olukorra, mida pärast kirume maapõhja. Miks ei tehta lihtsaid otsuseid, mis puudutavad kõiki?

Minu arust tuleks kõikidele võrdselt soodustusi anda. Praegu on valitsuses kerge kaos, sest pole leitud mõistlikke lahendusi, mis tooksid leevendust. Elektri ja gaasi arved on ju kõigil suurenenud.

Teine asi, mis mind häirib, on tööjõud. See on igapäevane probleem kõikides sektorites, ka riigisektoris. Kogu see probleem saab alguse haridusest. Meil on liiga liberaalne haridus, liiga palju kõrgkoole, liiga kergelt lähevad inimesed pehmeid valdkondi õppima. Reguleeritus puudub.

Märksõnad
Tagasi üles