«Eks see oli minu kogenematus ja nooruse uljus,» muigab Lilp praegu. «Mõistmine tuli hiljem, et suures firmas ei saa muutusi nii kiiresti ellu viia, isegi kui juhtkond sind toetab.»
Samas, selle nooruse uljuseta poleks Lilp ehk jõudnud oma firma loomiseni, mille töökorraldus vastab tema ärimudelile, ning mis 20 aasta eest oli maailmas üpris ennekuulmatu. Või vähemalt poleks ta seda jõudnud nii kiiresti – ettevõtjapisik ilmnes tal ikkagi juba varakult, keskkooli kõrvalt käis ta koos sõbraga ettevõtluskursustel.
Saarlane Lilp läks mereakadeemiasse õppima meremehest onu eeskujul. Erinevates ettevõtetes ja laevadel praktiseerides mõistis ta siiski, et meresõit pole päris tema jaoks, ning ta asus uurima muid võimalusi, kuidas oma oskusi rakendada, eeskätt laevadele teenuste pakkumise vallas. BLRTs sündiski mõte omaenda laevaremondiga tegeleva firma loomisest.
SRC laevaremondiga enam suuremat ei tegele, nende fookuses on laevade ümberehitustööde peatöövõtt.
Mereakadeemia viimasel kursusel õppides läks Lilp tollal reklaamiäris tegutsenud, hiljem aga mitmegi idufirma loomise juures olnud tuttava Rain Eisleri jutule ja rääkis oma ideest nii veenvalt, et viimane, teadmata laevaremondist üldse midagi, oli sealsamas nõus temaga selle ala ettevõtte asutama. «Ma hakkan nüüd laevu remontima!» teatas Eisler tuttavale, kes talle Lilpiga kohtumise ajal helistas.
Lilp kaasas veel inimesi, kellel oli valdkonnas suurem kogemus, ja nii saigi SRC 2001. aastal alguse. Ettevõtte omanikering on aastate jooksul muutunud, kuid Lilp on alati selle juures olnud. Kui algusaastatel kulus rohkem auru igapäevasele projektijuhtimisele, siis praegu on tema kanda pigem üldine juhtimine ja strateegilise visiooni paikapanemine.