Euroopa: uhkusest upakil

Ma kammin isegi kõigi oma raamatute tekstid Wordis hoolikalt läbi, et sõna «vältimatu» kogemata sisse ei lipsaks.

Kogu ajalugu tunnistab sellest, et ikka ja jälle näivad üüratud inimkogumid olevat teel teatud eesmärkide täitumise suunas – vaid selleks, et tupikutesse takerduda. Vahel aastakümneteks, mõnikord ka sajanditeks.

Miks me ometi siis ikka veel eeldame, et arvestatava majanduskasvu taastumine Euroopa Liidus on vältimatu?

Uudis Kreeka majanduse 7-protsendilisest kärbumisest neljandas kvartalis ja tõdemus, et vapratele pingutustele vaatamata on isegi Briti rahandusminister George Osborne Moody’selt reitinguähvarduse pälvinud, peaks viima meie mõtted Jeremy Benthami, John Stuart Milli, Karl Marxi ja Antonio Gramsci peale.

Sest just marksistliku ja muude ajaloolise ettemääratuse koolkondade juhtivad mõtlejad nakatasid inimkonna ideega, et me «progresseerume» kusagile, liikudes kindla positiivse punkti suunas, mis meid ees ootab.

Majandusteaduses peitub see idee eelduses, et majanduskasv on mingit liiki ettemääratus, otsekui meie liigi sünniõigus. Liiga sageli oleme võtnud kasvu kindla peale kui inimeseks olemise loomulikku ja lahutamatut osa; pigem reeglit, kui erandit.

Kui Thomas Macaulayl, Friedrich Engelsil ja teistel ajaloolise ettemääratuse kuulutajatel õigus oleks olnud ning inimkond istuks rongil, mis suundub vältimatusse universaalsesse vabadusse või tööliste paradiisi, kuidas siis seletada sellist uskumatult õnnetut 20. sajandit, mis hiljuti seljataha jäi?

Viimasest sajast aastast on kaks kolmanikku olnud ebatüüpilised ja kasvu jaoks kummaliselt soodsad. Mitte iial varem pole esinenud niivõrd pikka perioodi, mil kahe suurjõu vahel sõjaks pole läinud – kui me kirjutame Korea ÜRO operatsiooniks ja ei tee liiga suurt numbrit Indohiina piiri-intsidentidest 1960. ja 1970. aastatel.

Ameerika oli võimas innovatsiooniallikas ja liider, positiivseks konkurendiks tõusev ja enesekindel Jaapan. Valuutakursse eriti ei masseeritud. Hiina oli leplik ja võimetu Euroopalt maavarade eest kättesaamatut hingehinda küsima. Toit ja energia olid ajaloolisi standardeid arvestades odavad. Kaubandus ja turud oli (Läänes) üldiselt vabamad, kui varem. Elanikkonnad kasvasid, kuid olid kontrolli all. Intressimäärad soodustasid laenuvõtmist, konkurents Euroopa riikide vahel andis Adam Smithi poolt tõotatud tulemusi.

. . .

Täna on suurjõud veel rahujalal – Iraagi ja Afganistani sõjad olid ajaloo kontekstid väikesed ja on sõjajärgsete konfliktide «raskustabelis» vaid umbes 20. kohal – kuid ühtegi ülejäänud kasvu eeldust ei ole endisel kujul enam olemas.

Miks siis ometi võtavad poliitikud, tegevjuhid, toimetajad ja teised otsustajad ikka veel kindla peale, et kasvu püha graal on jätkuvalt haardeulatuses? Kuidas seletada, et oleme ikka veel irratsionaalse ettemääratus-optimismi haardes?

Kas pole mitte tõenäolisem, et me oleme lihtsalt sisenenud ajalooliselt klassikalisse tupikusse, nagu Ottomani impeerium aastail 1683-1923 (ka neil oli probleeme Kreekaga); Püha Rooma keisririik 17. sajandil; Hispaania impeerium 17. ja 18. sajandil; või Austria-Ungari impeerium kogu oma lühikese eksistentsi jooksul?

Nende kõigi majanduskasv oli aneemiline, sageli aastakümneid. Sama kehtis veel ühe läbikukkunud impeeriumi, NSVLi kohta – sisuliselt algusest lõpuni.

Isegi võimas Rooma impeerium – ja keegi ei kõrvuta tänast Brüsselis baseeruvat konföderatsiooni sellega – oli ligi 250 aastat seisus, kus kasv peatus nii geograafilises kui majanduslikus mõttes. Hoiti lihtsalt sama taset.

Piibli õpetussõnad hoiatavad, et uhkus tuleb enne langust. Selle maailma uhkete impeeriumidega on aga nii, et kui ilmset välisohtu pole, võib langus omajagu aega võtta.

Mida aga kõik need poliitilised organismid (ja paljud teised) oma kasvuvabadel perioodidel kogesid – ja võib-olla tuleks loetellu lisada kogu tuhandeaastane pime keskaeg alates Rooma langemisest aastal 410 m.a.j. kuni 15. sajandi renessansini – oli liidrite vaakum ja igasuguse tõelise elu mõtte haihtumine peale ellujäämise kui sellise. Pärast aastat 1683 ei üritanud enam ükski Ottomani sultan Viini vallutada; Püha Rooma keisririik kaotas pärast Charles V igasuguse särtsu; Bourboni Hispaania stagneerus täielikult; Franz Josefi Austria-Ungari oli romantiline kuid räbal.

Varjud Herman Van Rompuy ja Manuel Barroso kohal pole muud, kui ajaloo varjud.

Aga ikkagi läks vaja Napoleoni, et Püha Rooma kesiririigile ja (ajutiselt) ka Bourboni Hispaaniale lõpp teha. Ottomani ja Austria-Ungari impeeriumide hävitamiseks oli aga vaja maailmasõda.

Midagi nii kataklüsmilist õnneks Euroopa kohal ei ripu. Selle asemel üritavad Angela Merkel ja Nicolas Sarkozy oma upsakuses kasutada praegust kriisi selleks, et süvendada ja tugevdada ELi võimu liikmesriikide üle.

Mida nad aga veel pakkuda pole suutnud – peale pimeda optimismi – on mingisugunegi intellektuaalne alus ideele, et EL võiks kasvada ka edaspidi. Jättes siinkohal mainimata võimaluse sõita lihtsalt Hiina, Ameerika, India või Brasiilia eeldatava kasvu turjal.

Ühendriikide puhul on optimism lausa DNAs, samuti iseseisvusdeklaratsiooni teises lauses. Ja juba nad näitavadki märke, et neil on sellest langusest kõrini. Hiinlased on seitse sajandit oma suurt hetke oodanud ega kavatse seda maha magada.

Ei Hiina ega USA pikaajaline kasv ole vältimatu, kuid tahtmist ja tuld jätkub.

Kontrastiks sellele levib EList äratuntavat ajaloolist hõngu, mis viitab pikkadeks aastateks stagneeruvale impeeriumile. Välist ohtu ega ähvardust küll pole – tänu Lääne võidule külmas sõjas, põlvkond tagasi.

Sündivus, kaitsekulutused, võlakirjahinnad, sotsiaalkulud vs jõukuse genereerimine... Kõik, mille abil ajaloolased impeeriumide tervist mõõdavad, viitab sellele, et Euroopa tuli on kustunud.

Artikli autor on muuhulgas kirjutanud sellised raamatud nagu «The Storm of War» ja «A History of the English Speaking Peoples Since 1900»

Euroopa: uhkusest upakil

Märksõnad