Seitse korduma kippuvat küsimust uue elatiskorra kohta

Eestis on üle 9000 elatisvõlglase, kelle tõttu on ühist last kasvataval vanemal topelt raskem. Kokkuvõttes kannatavad lapsed. Foto: Sander Ilvest

Aasta alguses päädisid aastaid kestnud arutelud lastele makstava elatise suuruse ja arvutamiskorra üle perekonnaseaduse muudatusega. Kas tegemist on enam laste huve või elatist maksma kohustatud lapsevanema huve kaitsvate muudatustega, seda näitab aeg ja uuele õiguslikule olukorrale järgnev kohtupraktika. Uue elatisearvestuse ohu- ja valukohti avab HUGO.legal jurist Vahur Kõlvart.

Suurima põhimõttelise muutusena seoti elatise miinimummäär lahti n-ö miinimumpalgast, mis seni iga-aastaselt elatist tõstis. Miinimumelatis koosneb edaspidi viiest erinevast komponendist.

1. Baassumma, mis ühe lapse kohta on vähemalt 200 eurot ja mida hakatakse iga-aastaselt indekseerima eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega (mis avaldatakse statistikaameti poolt ametlikult 1. aprillil). Pärast indekseerimist loetakse järgmisel aastal baassummaks eelmisel aastal indekseerimise tulemusel saadud baassumma.
2. Lisandub 3 protsenti riigi eelneva aasta keskmisest brutokuupalgast (mis avaldatakse samuti statistikaameti poolt ametlikult 1. aprillil).
3. Elatist saavaste laste arv samas peres – sel juhu vähendatakse järgnevate laste puhul elatise summat 15 protsenti esimese lapse elatise summaga võrreldes. Elatise summat ei vähendata mitmike puhul ja laste puhul, kelle vanusevahe on suurem kui kolm aastat.
4. Peretoetused – võrreldes varasemaga on seaduses selgelt välja toodud, et vanem ei pea andma lapsele ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel. Kui neid toetusi saab elatise nõudja, arvestatakse pool toetusest iga lapse kohta elatise summast maha. Kui aga maksja, siis arvestatakse see summa elatisele juurde.
5. Lapse jagatud elukoht – kui laps viibib elatist maksva vanema juures aasta lõikes keskmiselt vähemalt 7 ööpäeva kuus, vähendatakse elatise summat proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga. Seega, kui laps viibib mõlema vanema juures võrdselt, saab elatist nõuda vaid juhul, kui seda tingivad lapse suuremad vajadused, vanemate sissetulekute oluline erinevus või on lapsega seotud kulutused vanemate vahel ebavõrdselt jaotunud.

Justiitsministeeriumi kodulehel asuval abistava tööriistana väljatoodud elatiskalkulaatori abil saab iga vanem välja arvutada, millise elatise summa kohus nende puhul suure tõenäosusega minimaalselt välja mõistaks.

Näide: Laps elab emaga, viibib keskmiselt kuus 10 päeva isa juures ning lapse ema arveldusarvele makstakse lapsetoetust 60 eurot. Lapse miinimumelatiseks kujuneb 70,43 eurot. Baassumma: 200 eurot 3 protsenti eelneva aasta keskmisest töötasust: 2020. aasta keskmine brutotöötasu oli 1448 eurot kuus, millest 3 protsenti on 43,44 eurot. Peretoetused: vanema elatise kohustusest arvatakse maha pool lapsetoetust (60/2=30), siis on elatise summaks 213,44 eurot (243,44-30). Jagatud elukoht: kui laps viibib elatiskohustust täitva vanema juures 7–15 päeva kuus, saab vastavalt viibitud päevade arvule elatise summat veelgi vähendada. Aluseks võetakse, mitu protsenti kohustatud ajast viibib laps kohustatud vanemaga. Kohustatud ajaks loetakse pool kuud ehk 15 päeva. Antud näite puhul veedab laps 10 päeva ehk 66.7 protsenti kohustatud ajast (10/15) kohustatud vanemaga. Arvates kohustatud aja ühe vanema elatisest maha, saame tulemuseks 70,43 eurot (216.59-(216.59*0.667)).

Seitse korduma kippuvat küsimust

1. Kas nüüd suureneb elatis miinimumpalga asemel lihtsalt keskmise palga taktis?

Uus süsteem võtab terviklikumalt arvesse ennekõike üldise elukalliduse ning vähemal määral sissetulekute tõusu. Tänase olukorra tõi kaasa see, et miinimumpalka tõsteti teadlikult kiiremini keskmise palga tõusust, et vähendada ühiskondlikku sissetulekute lõhet. See hakkas aga ebaproportsionaalselt mõjutama elatise suurust.

Vanemate kokkuleppel või kohtu poolt määratuna võib baassummale lisatav protsent olla keskmise brutokuupalga asemel 3 protsenti kohustatud vanema tegelikust töötasust. Loomulikult võib vanem võimalusel ja soovil seda protsenti ka suurendada, et tagada lapse arenguks parimad võimalused.

2. Mis siis, kui elatist maksev vanem veedab lapsega aega lihtsalt elatise vähendamiseks, aga kulusid ei kanna?

Uue seaduse järgi võib elatise summat vähendada proportsionaalselt elatist maksma kohustatud vanema juures viibitud ajaga juhul, kui laps veedab aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus elatist maksma kohustatud vanema juures. Siiski võib kohus elatise välja mõista n-ö põhivalemist erinevalt, arvestades seejuures kummagi vanema varalist seisu või lapsega seotud kulutuste tegelikku jaotust vanemate vahel.

3. Kas uus elatise kord võib mõjutada ka suhtluskorra kokkuleppeid?

Muudatusega võib kaasneda aga ka oht, et elatist saama õigustatud vanem ei nõustu mingil juhul suhtluskorraga, mis võimaldaks lapsel teise vanema juures viibida enam kui 6 päeva kuus, sest ei soovi kohustatud vanema elatise summa vähenemist – või vastupidiselt, hakkavad osad vanemad oma laste vastu rohkem huvi tundma ning soovivad, et laps poole ajast nende juures viibiks. Seega ei ole välistatud, et vanema juures viibitud aja arvestamine elatise summa arvutamisel võib muuta veelgi keerulisemaks vanemate omavahelise kokkuleppimise lapsega suhtlemise korraldamisel ja vanemate tegelike motiivide väljaselgitamise lapsega suhtlemisel.

4. Kas eri peres elavate laste puhul saab elatise maksja samuti mastaabisäästu?

Väikese vahega sündinud laste puhul vähendatakse elatise summat 15 protsenti esimese lapse elatise summaga võrreldes. Sealjuures tasub tähele panna, et arvesse lähevad elatist saavad lapsed samas peres, ehk mitmes erinevas peres kasvavate laste puhul elatist ei vähendata. Elatise summat ei vähendata ka mitmike puhul ja laste puhul, kelle vanusevahe on suurem kui kolm aastat.

5. Kas elatist maksva vanema peres elavad lapsed jäävad elatist saavate lastega võrreldes halvemasse seisu?

Lapsevanematele, kellele käib elatise maksmine siiski üle jõu on jäänud seadusesse sisse juba eelnevalt kehtinud mõjuvad põhjused, mis annavad aluse elatise vähendamiseks. Nendeks on vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel seaduse alusel arvutatud elatise summa ulatuses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

6. Kas kõik senised elatised muutuvad automaatselt väiksemaks?

Uus elatise kord puudutab vaid neid elatise asju, milles puudub varasem kohtulahend või notariaalne kokkulepe elatise summa kohta. Kõik varasemad kohtulahendid, mille alusel on elatis välja mõistetud miinimummääras muutuva suurusena, ehk miinimumelatis on seotud varasemalt kehtinud elatusraha miinimummäära või poole töötasu alammääraga, loetakse, et alates 2022. aasta 1. jaanuarist on vanem kohustatud tasuma kohtulahendi alusel elatist 292 eurot kuus.

Juhul kui laps või kohustatud vanem selle summaga ei nõustu, on neil õigus pöörduda elatise muutmise nõudega kohtusse, toetudes õigusliku olukorra muutumisele. Kohtusse võib elatise suuruse muutmiseks pöörduda näiteks ka juhul, kui lapse vajadused on muutunud ja/või kui kohustatud vanema sissetulekud, laste arv või tervisega seotud küsimused on muutunud, mis võiksid olla aluseks kas elatise vähendamisele või suurendamisele. Kohtumenetluses ei lähtu aga kohus mitte üksnes kalkulaatori tulemusest, vaid võtab arvesse kõiki asjaolusid tervikuna.

Oluline on märkida, et kohus võib elatise välja mõista ka uuest miinimummäärast suuremas summas lähtuvalt kummagi vanema varalisest seisust või lapsega seotud kulutuste jaotusest vanemate vahel. Sealjuures arvestatakse lapse kõiki eluvajadusi, nt tema võimetekohase haridusega seotud kulusid, alaealise kasvatamise kulusid ning lapse tavalist elulaadi.

7. Mis siis, kui teine vanem kulutab elatist enda peale?

On kummaline ja kahjuks üpris levinud arusaam, et lapse elatisraha kasutab teine vanem enda tarbeks. Lapse elatist on üpriski raske lapsevanemal enda huvides kasutada. Lapse kasvatamisega kaasnevad paratamatult kulud. Last on vaja toita ja riietada, laps tarbib samamoodi elektrit, soojusenergiat ja vett. Lapse transportimisega lasteaeda, trenni, arsti juurde, vanaema juurde jne kaasnevad kulud. Laste koolitarbed ja huvitegevused ei ole tasuta, laps vajab aeg-ajalt ka ravimeid jne ehk kõik eeltoodu maksab. Piltlikult öeldes ei jäta vanemad, kellega laps elab, last pimedasse, ei keera lapse toast välja elektripirne ega jäta last kodu ukse taha ning ei lase lapsel paljalt ringi joosta ja nad ei jäta last nälga.

Mida elatise muutmiseks kohtusse pöördudes silmas pidada

Seadusemuudatustega anti kohtutele ka selge alus jätta elatise hagiavalduse esitamisel menetlusega kaasnevad menetluskulud vanema kanda, kes lapse nimel elatise hagi esitas olukorras, kus elatise hagi esitamisel kasutati oma õigusi pahausklikult. Sellise olukorraga võiks olla tegemist näiteks juhul, kui lapsevanem tasub juba lapsele elatist piisavas ulatuses ning on valmis ka elatise suurendamiseks, kuid teine vanem pöördub sellest olenemata kohtusse ning kohtus jääb elatise hagi rahuldamata.

Mis puudutab elatise nõuete menetlemist kohtutes üldiselt, siis kindlasti ei vähenda see seadusemuudatus kohtute tööd. Seadusemuudatus tundub olevat suunatud eelkõige majanduslikult vähem kindlustatud elatist maksma kohustatud lastevanemate ja elatisvõlglaste olukorra leevendamisele. Kuid kahjuks on elu näidanud, et kui on antud võimalus elatise vähendamiseks, siis kasutavad vanemad seda olenemata sellest, kas see vastab lapse huvidele või mitte. Selged suunised laste elatiste vähendamisele annavad paraku vastava signaali ka neile vanematele, kes siiani toetasid oma lapsi ka suuremas ulatuses kui viimati kehtinud miinimumsumma 292 eurot (pool 2021. aasta kuupalga alammäärast).

Silmas tuleb pidada, et uus regulatsioon ei anna alust vaid elatissummat vähendada, vaid vastavalt asjaoludele võib olla põhjendatud ning võimalik elatist hoopis suurendada (eelkõige vanema tegeliku majandusliku olukorra alusel). Kindlasti ei saa elatise vähendamine olla areneva ja ülalpidamist vajava lapse huvides senikaua, kuni hakatakse kohtutes arvestama vanemate reaalseid sissetulekuid (sh ka võimalike ümbrikupalkasid ja muud vara) ja võimalusi oma lapsi ülal pidada endaga ühetaoliselt. S.o lähtuma ei peaks absoluutsest miinimumist, vaid vanemate reaalsest elujärjest.

Julgustan siiski enne kohtutee ettevõtmist lapsevanemaid sügavalt läbi mõtlema lapse huvid ja vajadused ja seejärel oma võimalused ja vajadused ning leidma kohe alguses kompromisse, et vältida emotsioonide ja isiklike põhimõtete pealt tulenevaid kõigile koormavaid kohtuvaidluseid ja ebavajalikke kohtukulusid. Ebamõistlik on kulutada lapse vajaduste üle vaidlemiseks raha õigusabile ning mõistlikum on kulutada kohe see raha lapse vajaduste rahuldamiseks.