/nginx/o/2022/02/01/14339198t1h7e8c.jpg)
Tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ameti (TTJA) sõnul on sooduskampaaniatega seotud ebaausate kauplemisvõtete kasutamine muutunud sagedasemaks. Vandeadvokaat Mait Valberg toob esile kaupmeeste viis levinumat eksimust ja selgitab, kuidas nendest hoiduda.
Kaupmeeste harimiseks ja võimalike rikkumiste ennetamiseks pühendas Kaup24 ühe oma «Learning Fridays» seminaridest e-kaubanduse juriidilistele aspektidele. E-kaubanduse kaasustele keskendunud vandeadvokaat sõnas, et seni on olnud reeglid soodushindade määramisel hägusad ning põhjustanud kaupmeestele põhjendamatult segadust. Uus, mai lõpus jõustuv tarbijakaitseseaduse muudatus sätestab varasemast konkreetsemalt kauba ja teenuse hinna alandamise ning sellest teavitamise nõudeid.
Millised on kaupmeeste suurimad möödapanekud, millest kaupmehena õppida ja mida uue rakenduva regulatsiooni valguses vältida?
Toote hind peab olema avaldatud kirjalikult selgel ja loetaval viisil. See tähendab, et teave hinna kohta peab olema sellise paigutuse ja mõõtmetega, et see oleks tarbijale üheselt ja kergesti märgatav.
Näiteks e-poe puhul peaks tootehind asuma kohe pildi juures, et kogu info toote kohta asuks ühes kohas ja oleks selgelt hoomatav. Valberg soovitab kasutada müügikeskkonnas ühtset hinna esitamise viisi, et vältida võimalikku tarbija eksitamist. Seda nõnda, et hind asuks iga toote puhul samas kohas ega seikleks erinevate tootekirjelduste vahel.
Advokaat lisas, et püsikliendi kampaaniate puhul ei tohi püsikliendi erihind olla kauba esitlemisel visuaalselt domineeriv. «Kliendil peab olema võimalus keskmist tähelepanu rakendades märgata ka tavakliendile kehtivat kauba hinda,» ütles ta.
Hinna alandamisest teavitamisel tuleb lisaks kauba müügihinnale ära näidata ka hinna alandamisele eelnenud varasem hind. Soodustuse arvutamisel on seesama varasem hind Valbergi sõnul kas kunstlikult vahetult enne soodustust paisutatud, et näidata võimalikult suurt allahindlust, või nüüd tulevase regulatsiooni valguses, saab olema arvutatud valest tootehinnast.
Muudatuse kohaselt on varasem hind müügikohas, enne hinna alandamist, vähemalt viimase 30 päeva jooksul kehtinud madalam hind. «Praegusel juhul ei olnud tavahinna väljaselgitamiseks ette nähtud varasemat ajavahemikku, mistõttu oli võimalik hindadega enne sooduskampaania tegemist manipuleerida – tõsta hinda enne allahindluse tegemist,» nentis ta.
Valberg selgitas: «Diivanilaua hind kaupluses on 200 eurot. Juhul kui seesama hind on kehtinud lauale vähemalt viimased 30 päeva, siis on diivanilaua hind 50-protsendilise soodustuse juures 100 eurot. Olukorras aga, kus diivanilaua hind on viimase 30 päeva jooksul kõikunud vahemikus 180 kuni 210 eurot, tuleb hinnasoodustuse aluseks võtta madalaim hind – 180 eurot. Sellisel juhul on 50-protsendilise soodustuse puhul soodushinnaks 90 eurot.»
Valbergi sõnul kehtib vastav nõue samamoodi ka järk-järgulistele allahindlustele, kus olemasolevale soodushinnale lisatakse täiendav allahindlus. «Sellisel juhul pole soodushinna aluseks toote tavahind, vaid varasem soodushind.»
Siin toob Valberg aga välja kaks erandit. «Juhul kui toodet on pakutud vähem kui 30 päeva, on varasemaks hinnaks vähemalt 10 päeva jooksul enne hinna alandamist tootele kehtinud hind. Lisaks ei ole lubatud toodet müügile pannes rakendada sellele kohe ka allahindlust,» selgitas advokaat. Teise erandina toob ta välja kiiresti rikneva või vananeva kauba, millele kehtib varasema hinnana esialgne avaldatud hind.
Piiritletud aega ei ole seadusega reguleeritud. See tähendab Valbergi sõnul seda, et avaldama peab soodusmüügi lõppemise kuupäeva. Juhul kui soodusmüük ei ole alanud, peab teavituses märkima ka alguskuupäeva. «Reklaamis on lubatud sooduskampaania lõpukuupäevale lisaks märkida ka seda, et allahindlus kehtib seni, kuni kaupa jätkub,» ütles advokaat.
Valberg lisas, et soodustuse ajavahemik ei tohi olla ebamõistlikult pikk ning jätta muljet, nagu soodushind kehtiks tootele kogu aeg. Ekstreemsemad näited on advokaadi sõnul 2,5 aasta pikkused kampaaniad. Samal põhjusel ei või sooduskampaaniaid korraldada liiga järjestikku, näiteks paaripäevaste vahedega.
Juhul kui kaupluses ei ole varem toodet müüdud, siis ei saa sellele ka advokaadi sõnul kohe soodushinda määrata. «Soodusmüügi korraldamisel peab lähtuma konkreetses kaupluses konkreetsele tootele varem kehtinud hinnast. Uue regulatsiooni puhul on selleks 30 päeva nõue või 10-päevane erand,» selgitas ta.
Eksitav, kuid levinud kauplemisvõte on advokaadi sõnul reklaamida suurt allahindlust, kui soodusmüük puudutab tegelikult vaid väikest osa müügil olevatest kaupadest.
Pahatahtlik võte on Valbergi sõnul seegi, kui kaup on reklaamis soodushinnaga piiratud aja, kuid on tegelikult seda ka kampaania järel. Rikkumisi esineb ka sellistes reklaamides, kus kaupleja märgib, et lõpetab tegevust või vahetab asukohta, kuid tegelikult seda ei tee ning lubatud «tühjendusmüük» on vaid tarbijate peibutamiseks.
Valberg lisas lõpetuseks, et kaupleja peaks soodusmüügi läbiviimisel jälgima muuhulgas, et:
/nginx/o/2021/03/04/13662113t1h56a3.png)