Millisel moel kujuneb mootorikütuste jaehind

Illustratsioon: Repro

Alati kui nafta hind tõuseb, tõstavad kütusemüüjad kohe ka mootorikütuse jaehinda, kui aga nafta hind langeb, ei jõua see hinnalangus tanklatesse mitte kuidagi – kostab enam-vähem tüüpiline süüdistus kütusemüüjate tegevuse suhtes. Mõnikord on need ilmselt õigustatud, alati aga mitte.

Kõige olulisem mootorikütuste jaehinna mõjutaja on nafta. Kui nafta hind tõuseb, tõusevad väikese viivituse järel (pool päeva kuni päev) maailmaturul ka naftasaaduste hinnad ja vastupidi.

Teiseks oluliseks hinnakujundajaks on dollari kurss. Nii nafta kui ka naftasaaduste kauplemine toimub dollarites, mistõttu võib juhtuda, ja tihti juhtubki, et nafta hind seisab küll paigal või isegi veidi langeb, aga dollari tugevnemise tõttu kütuste jaehind siiski tõuseb.

Nafta hind kujuneb börsil, aga naftasaaduste hinna aluseks on meil ja mujal Põhja-Euroopas tehingute hinnad Rotterdami sadamas (õigemini Amsterdami, Rotterdami ja Antwerpeni sadamas), mida võib lihtsustamiseks nimetada ka kütuste maailmaturuhindadeks.

Erinevate kütusefirmade vaheliste tehingute hindade aluseks on meie regioonis just Rotterdami sadama hinnad, millele lisandub nn preemia. Juhul kui kütus tuleb lähemalt kui Rotterdam või meist ida poolt, võib preemia olla negatiivne, mis tähendab, et kohalikud kütusemüüjad võivad bensiini või diislikütust saada isegi madalama hinnaga.

Erinevalt Ameerika Ühendriikidest, kus maksukoormus kütustele on üsna väike, moodustavad Euroopas ja Eestis maksud üsna suure osa kütuste jaehinnast. Bensiini 95 hinnast moodustavad maksud – käibemaks ja aktsiis – umbes poole. Viimasel ajal on toimunud siin ka väike muutus. Kui veel aasta tagasi oli maksude osakaal 52 protsenti, siis nüüdseks on see langenud maailmaturu hinnatõusu tõttu 48 protsendile.

Kolmandaks kütuste jaehindade komponendiks on kütusefirmade marginaalid ehk juurdehindlus. Sellega katavad kütusefirmad oma tegevuskulud (tanklate ülalpidamine, riigisisesed transpordikulud, palgakulud) ning peaksid teenima ka kasumit.

Olen kütusefirmade hinnakujundust jälginud ja nende nn hinnangulist kasumimarginaali arvutanud peaaegu 15 aastat. Mis puutub paljuräägitud kartellisüüdistustesse, siis kütusekartelli meil ilmselt siiski pole, sest aeg-ajalt kuivavad marginaalid üsna kokku.

Kui aga vaadata keskmisi marginaale aastate lõikes, siis praegu on need pigem keskmisest kõrgemad. Majandusbuumi ajal, aastatel 2004–2007, olid aasta keskmised marginaalid 5,3–5,9 senti liitri kohta, eelmisel aastal kerkisid need 7,3 sendini.