INTERVJUU ⟩ Kruuse: tulevikus tuleb mõelda, kui palju me sööme

Maaeluminister Urmas Kruuse sõnul ei pea Eesti toidu isevarustatuse suhtes alati pingutama 100 protsendi peale, ka 50 protsenti ei tähenda alati katastroofi. Foto: Konstantin Sednev

Kui rohepööre tõi meile kõrged energiahinnad ja pani mõtlema elektri ja gaasi säästmisele, siis tulevikus peame võib-olla hakkama mõtlema sellele, kui palju ja mida me sööme. Sellele võimalusele juhib tähelepanu maaeluminister Urmas Kruuse, sest Euroopa Komisjoni kliimapakett «Fit For 55» (FF55) nõuab ka põllumajanduselt suuri muutusi, et süsinikuheidet vähendada.

Mida «Fit For 55» kliimapakett Eesti põllumajanduse jaoks tähendab?

Meid puudutab kõige rohkem kliimapaketi jõupingutuste jagamise määrus, mis hõlmab transporti, jäätmeid, põllumajandust ja väikesemahulist energeetikat. Referentsaastaks on võetud aasta 2005, mil meie põllumajandus oli väga maas. Kui nendele sektoritele seada eesmärgiks heite proportsionaalne vähendamine, peaks põllumajandussektori pingutus kasvuhoonegaaside vähendamisel olema suurem kui 24 protsenti, meile tähendab see 40 protsenti. Vähendamise eesmärgid peavad arvestama põllumajanduse võimalustega.

Tekib uus roheline ärimudel – süsinikupõllundus. Neile, kes suudavad heade majandamispraktikatega biomassis või mullas orgaanilist süsinikku siduda ja emissioone vähendada, makstakse täiendavat toetust või tekib süsiniku krediidi müümise võimalus. Eestis on aga rendimaa osakaal 75 protsenti ja kui see kaubandus tööle hakkab ja selgub, et sellega on võimalik toidu tootmisega võrreldes rohkem teenida, siis avaldab see survet põllumaa vähendamiseks. Maa on kallis ning maa ja mulla ressursid piiratud. Me ei peaks kasutama toidutootmise maad ja põllumuldi bioenergia tootmiseks.

Kas see tähendab ka põllumajandusloomade arvu vähendamist?

Pikas plaanis ei saa öelda, et loomade arv peab vähenema. See on vähenenud ka siiani, aga teisel põhjusel: piimalehmade produktiivsus on tõusnud. Meil pole vaja 300 000 piimalehma, et sellist kogust piima toota, aga me ei saa lehmi ka surnuks lüpsta. Me peame mõtlema, millist piima me tahame, milline peab olema piima kuivaine-, valgu- ja rasvasisaldus. Meie väljalüps on Euroopa esimesel kohal, kuid kas me saame sellega edasi sõita?

Sama puudutab ka seakasvatust. Siin ei ole meil ka isevarustatuse tase 100, vaid 70 protsenti. Me ei pea alati pingutama 100 protsendi peale, ka 50 protsenti ei tähenda alati katastroofi. Me oleme mõjutatud globaalsetest turgudest.

Tarbija vaatab järjest enam, kui suur on tootmise jalajälg. Kas ja kui palju kasutatakse antibiootikume? Rootsis ja ka mujal müüakse antibiootikumivaba liha. See on tarbijale suur argument. Ka meil on karjasid, kelle peal ei ole kasutatud antibiootikume. Aga miks meil ei kasutata seda müügiargumendina? Mina ei räägiks kvantiteedist, vaid kvaliteedist.