Mõned päevad tagasi toimus Tallinnas üks kohtumine, kohal tähtsad inimesed, valitsustegelased. Ühel hetkel astus juurde Kersti Kaljulaid – ka tema oli seal – ja küsis talle omasel nõudlikul toonil: «Mis on valitsuse plaan elektrikriisi lahendamiseks?» Ja üks valitsustegelane vastas: «Me palvetame. Me palvetame, et Rootsis ja Norras sajaks, et sealsed hüdroelektrijaamade reservuaarid täituksid, et vesi hakkaks voolama ja rohkem odavamat elektrit tootma.»

Põhimõtteliselt on selle kujundi – kuigi lugu iseenesest tõene – taga sõnum: valitsuse käed on lühikesed ja polegi midagi teha. Kui jutt käib sellest talvest, siis selline seis ongi. Kõik poliitikud ja energeetikud, kellega rääkida, ütlevad sama. Midagi polegi teha, peab hambad ristis ära kannatama, tuleb kevad ja suvi ja elekter läheb odavamaks. Kui Taavi Aas (KE) käis neljapäeval valitsuses näitamas mitmekümneleheküljelist esitlust selle kohta, mida saaks ette võtta, alustas ka tema punktiga «kiireid lahendusi pole». Kiire, muuseas, tähendab energeetikas aastaid.

Kommentaarid (63)
Copy