/nginx/o/2011/02/01/508343t1h236b.jpg)
/nginx/o/2022/01/12/14304802t1hae58.jpg)
Joris Steurs torises Facebookis selle üle, et Eestis on kauplustest võimatu leida korraliku biifsteeki, mida ka lõigata annaks. HKScani kinnitusel on eestimaised veised vabapidamisel ja seepärast ka sitkemad.
Belglane: eestlased lepivad kehva loomalihaga
Steurs märkis, et pärast 15 aastat Eestis annab ta alla ja isegi ei proovi enam siit korralikku loomaliha leida. «Lihunikuamet nõuab oskusi, ja seda tööd ei saa teha suvaline mees, kes teab, kuidas mootorsaagi käes hoida,» märkis Steurs. Belgias õpitakse tema sõnul lihunikuks kutsekoolis mitu aastat ja see on väärt ja lugupeetud amet.
Eriti kuri oli Steurs Rakvere toodete peale. HKScan Estonia personalidirektori Relika Rohtoja sõnul on Rakvere linnas küll kutsekool, mis valmistab ette erinevate valdkondade spetsialiste, kuid toiduainetööstuse või lihatööstuse spetsialiste Rakveres või selle lähiümbruses ei õpetata.
«Seetõttu oleme me HKScanis oma pika ajaloo jooksul ise spetsiifilisi lihatööstuse spetsialiste välja koolitanud ning jätkame selle tegevusega ka praegu. Tööjõu leidmisega on keeruline, nagu paljudes teistes ettevõtetes, ja tootmisega seotud töökohad ei ole kõige populaarsemad, ent saame hakkama.»
Veisetükk oli kõõluseid ja sidekudet täis
Kui osta poest loomaliha, siis on see Steursi kinnitusel lihtsalt tükkideks lõigatud, ilma mingisuguste teadmisteta. «Lihunik peaks olema nagu kirurg ja täpselt teadma, kus on kõõlused, kuidas asetsevad lihased ja kuidas seda kõike õigesti tükeldada,» rääkis pettunud ostja. Nimelt tahtis ta oma lapse sünnipäevaks teha loomaliha, aga poest ostetud ports oli nii kõõluseid ja sidekudet täis, et seda ei saanud ka parima tahtmise juures süüa.
HKScani Baltikumi kvaliteedijuht Priit Dreimann kinnitas, et Rakvere veiseliha pärineb Eesti veisekasvatajatelt ja nii tapamajas kui ka lihalõikuses käitlevad neid pikaaegse kogemusega spetsialistid.
«Meil töötab ka uusi spetsialiste, kuid veiselõikusesse ei pääse igaüks. Enne tuleb ennast tõestada lihtsamatel lõikusega seotud ametikohtadel, kus on juhendajateks väga kogenud spetsialistid.»
Belgia ja Eesti veiseliha erinevus võib Dreimanni sõnul tekkida sellest, et Eesti veist ei nuumata enne tapamajja toomist, vaid peetakse üldjuhul lõpuni vabapidamisel. «See tähendab, et liha on sitkem, nagu treenitud lihasele kohane, ja sisaldab ka rohkem sidekudet. Kuigi liha laagerdatakse enne müüki laskmist, ei saavuta see siiski nuumatud looma lihakvaliteedi pehmust.»