Kiduralt laekuva kassetitasu kogumine muutus absurdiks

Illustratsioon: Repro

Kui ühe maksu kogumise kulud moodustavad üle poole lõpuks kättesaadavast summast, siis kui mõttekas selle kogumine üldse on? Just nii juhtus eelmisel aastal nn tühja kasseti tasuga.

Eesti Esitajate Liidu (EEL) tegevdirektor Urmas Ambur ei välista, et kassetitasu kogumiseks peab riigi poolt selleks volitatud Eesti Autorite Ühing (EAÜ) tänavu juba peale maksma.

Asja mõte on lihtne: kui ostate poest plaadi, siis võite sellest teha koopia autos kuulamiseks või muusika mobiiltelefoni kopeerida. Ent kuna kasutate sama sisu mitmes kohas, aga iga rakenduse jaoks eraldi koopiat ei osta, kaetakse autoriõiguste omanikule saamata jääv tulu kassetitasust. See, muide, ei õigusta internetipiraatlust, nagu sageli ekslikult arvatakse.

Eelmisel aastal koguti kassetitasu 46 448 eurot. Sellest rahast 25 898 eurot moodustavad tasu kokku kogumise kulud, nii et autorite vahel jagatakse ära vaid napilt üle 20 000 euro. Põhjus pole selles, et maksukoguja oleks korraga eriti ahneks läinud, vaid seaduses kinnitatud maksustatava kauba müük lihtsalt läheneb nullile.

Üle poole kogumiskulu

Salvestusseadmete puhul on lõiv kolm protsenti ja salvestuskandjate puhul kaheksa protsenti kauba väärtusest. Aga seaduses loetud seadmete ja andmekandjate nimekiri on ajast ja arust – millal nägite viimati müügil kassettmakki?

Lõivu koguja EAÜ palgal on inimene, kes suhtleb lõivu alla käivate seadmete ja andmekandjate maaletoojatega, st kontrollib maaletoodud koguseid ja väljastab arveid. Tasu kogumise kulud moodustavadki selle töötaja palga- ja bürookulud.

Kuna 2011. aastal moodustas kogumiskulu lõivu laekumisest juba 56 protsenti, saatiski EEL eelmisel nädalal kultuuriministeeriumile taotluse, et riik kompenseeriks vähemalt selle kogumiskulu. Ametlikult vastust veel pole, kuid kultuuriministeeriumi meediaosakonna levitalituse nõunik Toomas Seppel väljendas kahtlust, et see nii läheb.

Probleem on muidugi seaduses, mis tegeleb ajast ja arust seadmete ning andmekandjatega. Autoriõiguste esindusorganisatsioonid on sellele juba pikka aega tähelepanu juhtinud.

Ambur selgitab lihtsa analoogia abil: «Oletame, et riik lepib laevafirmaga kokku, et ehitatakse laev ja sellega hakatakse inimesi ja sõidukeid vedama ning riik maksab selle eest kompensatsiooni. Aga siis annab riik välja määruse, et tasu võib võtta inimeste ja hobuvankrite vedamise eest, ehkki põhiline kulu on hoopis autode vedamine. Sama siin: analoogseadmeid ehk hobuvankreid keegi ei kasuta, aga digiseadmete ehk autode eest me ei tohi tasu küsida.»

Nimekiri, mille osas riik peab võimalikuks tasu koguda, pärineb 1996. aastast. Kassettmakid, helikassetid, videokassetid, DVD-R ja CD-R plaadid. Õiguste esindajad taotlevad seaduse ülevaatamist, näiteks võiks sinna lisada salvestavad telerid ja iga Eestis müüdava mobiiltelefoni.

Sellega pole riik nõus: kui arvestada turu mahtu, koguneks ainuüksi mobiilidelt lõivu 1,5 miljonit eurot. «See oleks ebamõistlikult suur summa, seetõttu jäeti mobiiltelefonid välja, kuigi muusika- ja filmitööstus seda endiselt soovib,» ütles Seppel eelmise aasta oktoobris.

Vastuseta küsimused

Ambur on tagasihoidlikum ja näeb väljapääsuna, et lõivu ei määrata mitte mobiiltelefoni hinnale, vaid selles sisalduvale mälule. Näiteks 16 GB salvestusmahtu saaks sama lõivu, ükskõik, kas see on odavas mälupulgas või kullast Verttu telefonis.

EELi tegevdirektori hinnangul oleks õiglane, kui kassetitasust korjataks aasta jooksul miljon eurot. Nii suurt summat pole nähtud isegi kõige rammusamal, 2007. aastal, kui koguti 288 174 euro suurune summa.

Uus seadus käis eelmise aasta lõpus ministeeriumide vahel kooskõlastusringil, kuid majandusministeeriumi vastuseisu tõttu seda valitsusse ei saadetud. Ambur kahtlustab, et ministeeriumi otsuse taga on elektroonikamüüjate lobitöö, sest digiseadmetele lisandunud lõiv kergitaks nende hinda lõpptarbija jaoks – ega siis müüjad seda oma kasumist kinni ei maksa.

Eestis on elektroonikatooted niigi kallimad kui internetikaubamajades ning ostjad võivad hakata seadmeid välismaalt tellima. Eraisikult aga lõivu ei võeta.

Aga mis saab siis, kui ükski kollektiivse esindamise organisatsioon – EAÜ, EEL ega ükski teine – ei pea praegu kehtivatel tingimustel enam selle lõivu kogumist majanduslikult võimalikuks?

Autorid jääksid ilma neile seaduslikult kuuluvast rahast, olgu see nii tilluke kui tahes. Samas ei oska kultuuriministeerium ja justiitsministeerium anda selgeid vastuseid, vaid tsiteerivad kehtivaid seadusi – mis, nagu näha, ei tööta.

Tühja kasseti lõiv

•    Autori nõusolekuta on lubatud reprodutseerida audiovisuaalset teost või teose helisalvestist isiklikuks tarbeks. Autoril, samuti teose esitajal ning fonogrammitootjal on õigus saada õiglast tasu teose või fonogrammi salvestamise eest – näiteks muusikaplaadi mp3-pleierisse kopeerimine või telesaate järelvaatamiseks salvestamine.

•    Tasu audiovisuaalse teose õigusliku kopeerimise eest jaotatakse kollektiivse esindamise organisatsioonide ja erialaliitude vahel (Eesti Autorite Ühing, Eesti Esitajate Liit, Eesti Fonogrammitootjate Ühing, Eesti Näitlejate Liit, Eesti Kirjanike Liit, Eesti Audiovisuaalautorite Liit jt), kes vastavalt oma äranägemisele maksavad selle oma liikmetele või kulutavad organisatsiooni tegevuseks.

•    Tühja kasseti tasu ei kompenseeri autoritele piraatlusest tingitud kahjusid.