Juhtimiskoolitaja: 9+1 asja, mis hakkavad 2022. aastal juhtuma (7)

, coach ja koolitaja
Copy
Aasta 2022.
Aasta 2022. Foto: zero take / Unsplash

Juhtimiskoolitaja ja coach Raimo Ülavere toob oma blogis välja asjad, mis sellel aastal juhtuma hakkavad.

Baba Vanga ehk vanaema Vanga elas Bulgaarias ja temast sai endise nn idabloki kõige tuntum müstik ja ennustaja.

Teismelise eas tornaadokeerisesse sattumine vigastas püsivalt tema silmanägemist. 1939. aastal elas ta 28-aastaselt üle pleuriidi ehk kopsukelmepõletiku, seda hoolimata arstide mustadest prognoosidest ning pärast seda olid inimesed veendunud, et tal on paranormaalsed võimed. Sealhulgas võime tulevikku ette näha. Teise maailmasõja ajal ja hilisematel aastatel käis tema juures «konsulteerimas» hulk idabloki liidreid kuni Leonid Brežnevini välja.

Muuhulgas olevat ta ennustanud Nõukogude Liidu lagunemist, Stalini surma, Tshornobõli katastroofi, allveelaev Kurski uppumist ja 11. septembri rünnakuid. Muuseas, sama pikk (tegelikult veel pikemgi) on nimekiri sündmustest, mida ta valesti ennustas.

Põnevaim ennustus on aga see: aastatel vahemikus 2262. kuni 2304. leiutavad teadlased viisi, kuidas ajas rännata. Tjah, ka siin ta vist siiski eksis – me saame seda teha juba täna Ehk sinu ees on 9+1 asja, mis hakkavad 2022. aastal juhtuma.

Võtmeküsimus juhtimises – kuidas hoida head töötajat

Sellel aastal saab organisatsioonides võtmeküsimuseks: kuidas hoida head töötajat? Ka sel aastal süveneb tööjõu puudus, seda eriti tippspetsialistide osas. Ent inimesi ja häid tegijaid on meil ikka täpselt nii palju kui on, seega sagenevad ülesostmised. Kaasa aitab ka see, et ühes töökohas töötatud aeg üha lüheneb, tipptegijad vahetavad üha sagedamini organisatsioone, saades nii osa uue tulija eelisest ehk ülesostmisega kaasnevast kõrgemast töötasust.

Ehkki töötaja poolt vaadates tundub see sümpaatne – mitmete ametite puhul on tegemist nn töövõtja turuga – siis organisatsiooni, juhtimise poole pealt eeldab see kasvanud tähelepanu heade töötajate hoidmisele. Muuseas, jutt käib ikka mitte tingimata kõikidest töötajatest, vaid headest töötajatest. Jah, aga siis et… kuidas seda teha? Lihtne küsimus, millele on keeruline vastata, kuna see oleneb organisatsioonist, inimesest, turu olukorrast jne. Ent juht võiks ehk alustada üsna lihtsa tegevusega.

Kaks korda aastas võtta ette oma inimeste nimekiri ja vastata kahele küsimusele:

1. Kui praegu keegi teeks talle ülesostu pakkumuse, kas ma laseks tal minna või mitte? 2. Kui ma ei taha, et ta läheb, siis mida ma saan nüüd ja kohe teha, et seda tõenäosust vähendada?

Krüpto kukub ja korralikult

Kui sa satud tänapäeval kohtuma inimesega, kes on alla 25 aastane ja räägib midagi rahast ja investeerimisest, siis on suur tõenäosus, et varem või hiljem tulevad jutu sisse sõnad nagu krüpto, bitcoin, ether, NFT, plokiahel, kaevandamine jne. Muidugi kohtab neid inimesi ka vanemas eagrupis, ent nende arv kukub seal järsult – nad (sh mina) ei saa lihtsalt enamikest krüptoasjadest liiga palju aru. Ja ikkagi ma usun, et sel aastal krüpto käntsab.

Miks?

Sest seal endiselt ei paista liiga palju asju, mida oleks plokiahela ja krüptoga päriselt ära tehtud. Tehnoloogiad on olemas, kauplemine käib. Ent rakendused? Hetkeseis krüptos tuletab vägisi meelde 2000-ndate alguse veebimulli, mis korraliku plärtsatusega lõhki läks.

Pekingi Chongli Wanlongi suusakeskus.
Pekingi Chongli Wanlongi suusakeskus. Foto: Scanpix/ imago images/Xinhua

Olümpia läheb lörri

Veebruaris algab taliolümpia Pekingis, kus kõige olulisemaks sündmuseks saab asjaolu, et… neljandik võistlusi jääb pidamata. Hiina on erakordselt karm oma koroonapoliitikas, ent omikronil – mille levik täna Hiinas on veel olematu – on sellest üsna ükskõik.

Omikron levib. Kiiresti. Ja nii näeme tõenäoliselt olukorda, kus sportlased elavad õhutihedates mullides ja igapäevase testimise režiimis. Ent sellegipoolest leitakse siin ja seal koldeid ja võistlusi jäetakse ära, lükatakse edasi ja tagasi, edasi ja tagasi… Kuni lõpptulemusena jääb umbes neljandik medalikomplekte välja andmata.

Palgalõhe käriseb hooga

Palgalõhe Eestis sel aastal käriseb ja teeb seda kõva lärmiga. Jutt ei käi meeste-naiste palkade erinevusest, vaid lõhest, mis on tekkinud tippspetsialistide ja «tavaliste inimeste» vahel. Keskmise palga kasv on viimaste aastate kiireim, ent seda veavad üles eelkõige tippspetsialistide palkade kasvud – näiteks IT ja side sektoris kasvasid palgad eelmise aasta III kvartalis üle 13%, kui keskmine kasv oli pea kaks korda väiksem ehk 7% ringis.

Ehk lihtsamalt: kiiresti süveneb trend, kus spetsialistide, tipptegijate palgad kasvavad hooga edasi ning n.ö lihttöö, ent ka keskmise keerukusega töö tegijate palkade kasv on pigem tagasihoidlik. Lõhe kasvab.

Metaversumi plahvatus

Sel aastal metaversum plahvatab. Tjah, ja nüüd suur osa meist küsib mõttes, et, eee,…misasi plahvatab? Metaversum on 3D virtuaalne ruum, mida kasutatakse näiteks mängudes nagu Roblox, Fortnite, Minecraft (kellel on lapsed, need teavad neid mänge liigagi hästi).

Ja nüüd tahab see elukas trügida ka tavaliste inimeste igapäeva eludesse.

Muuseas, metaversum on ka põhjus, miks Facebook muutis oma ärinime Meta-ks. See on midagi, mida Facebooki asutaja Mark Zuckenberg kutsub «interneti järgmine versioon.»

Ehk – sel aastal tulevad suured IT-hiiglased välja oma versioonidega metaversumite keskkondadest, kus inimesed saavad luua oma isiklikke ruume, keskkondi, kodusid, et kohtuda virtuaalselt oma sõprade, tuttavate võib-olla ka peredega, juhtida oma kodumasinaid jne. Kuidas see mõjub sellele, kas inimeste kontaktid päriselus vähenevad, ei tea.

Kaja Kallas ja Jüri Ratas Võidupüha jumalateenistusel Paide kirikus.
Kaja Kallas ja Jüri Ratas Võidupüha jumalateenistusel Paide kirikus. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Poliitikas mitu korralikku kriisi

Poliitikas näeme sel aastal mitut korralikku poliitilist kriisi. Nagu ikka, saavad kriisid alguse inimeste vahelistest suhetest. Ja kriiside teket soodustab asjaolu, et ühine vaenlane nimega koroona, on taltumas ja ees ootavad 2023. aasta riigikogu valimised. Ning kiiresti võetakse välja vanad-head nuiad ja hakatakse üksteisele andma.

Esimesena murdub Jüri Ratas, kes ei suuda kauem taluda isiksuse kahestumist, kus sisemine mina ütleb talle peegli ees iga päev: sa oled peaminister. Ent uksest välja minnes selgub, et nii see siiski pole.

Kriiside tekkimisele aitab kaasa Kaja Kallase ja Reformierakonna vääramatu usk kärpimisse, kasinasse elusse. Ja kummalisel kombel ka uskumus, et Eesti inimesed on täiskasvanud ja suudavad enda elu eest iseseisvalt hoolitseda.

Ehkki paljudele on see mõte vägagi sümpaatne, siis liiga paljud on ka ära harjunud kõmiseva häälega «minategin» sõnade ja rind kummis lipuga lehvitavate riigijuhtidega ja riigi hellitava-paitava lahkelt raha jagava käega.

Elektriautode võidukäik

Elektri hind on jututeema. Ent samamoodi saab sel aastal paljudes peredes jututeemaks elektriauto. Elektri hinna teema hakkab käima lainetena, ent elektriautod on siin selleks, et jääda.

Eelmise aasta numbrid pole veel kokku löödud, ent on väga tõenäoline, et saime uue rekordi. Kui 2018. aastal müüdi Eestis 122 elektriautot, 2019. aastal 168 autot, siis 2020. aastal oli number mitmekordne ehk 482 autot. Pole mingit põhjust arvata, et see trend eelmisel aastal ei jätkunud, nagu pole ka põhjust arvata, et see ei jätkuks sel aastal.

Roheline mõtlemine jõuab üha enamate inimesteni. Natukene paneb ka riik õlga alla Keskkonnainvesteeringute keskuse vahendusel auto ostu ja laadimisvõrgu toetamisega. Ja tulemus on, et üha enam veereb Eestis autosid, mille sõitmist ei kuule.

Mis puutub elektri hinna mõju leevendamisse, siis start-up nimega Gridio, mis valib auto laadimiseks välja soodsaima aja, on varsti iga kolmanda uue maja ehituse standardpaketis.

Kiire läheb mööda… vähestel

Vaimse tervise teemad on tähelepanu all ka sel aastal, ent kergendus saabub siiski vähestele. Viimaste aastate mitte-nii-tore trend saab jätku. Ning ehkki vaimsest tervisest tööl, tööstressist ja läbipõlemisest räägitakse ja kirjutatakse üha enam, siis «ravimata» jääb juurpõhjus: meisse aastatega istutatud ja pidevalt organisatsioonides taastoodetud uskumus, et inimene peab olema produktiivne.

Inimene peab otsima pidevalt võimalusi, kuidas teha kiiremini, paremini, kuidas ühes ajaühikus rohkem jõuda.

Ning ehkki kõik teavad, et inimene suudab korraga, samaaegselt (tõsi, mitte sõna-sõnalt võttes, vaid ümber lülitudes) teha hästi 2-3 asja, siis endiselt on meil töölaual igal ajahetkel 10+ teemat. Kui neid ära ei tee, siis hakkab närima hirm – kolleegide, juhi, ühiskonna hinnangu ees. Järgneb ajajuhtimise koolitus «kuidas töötada efektiivsemalt». Kuni järgneb koolitus «kuidas läbipõlemisest välja tulla»…

Kiire asub inimese peas. Ja kiirest saavad lahti need vähesed, kes suudavad muuta ennast ümbritsevat keskkonda ja uskumust igikestvast produktiivsuse kasvust.

Reisile, reisile!!

Kas sa tead kedagi, kes ei teaks kedagi, kes puhkas jõulude ja aastavahetuse paiku Tais? Või kui mitte Tais, siis Soomes. Või kui mitte Soomes, siis käis odavate lennupiletitega Napolis. Või Pariisis. Või… Lühidalt, reisimine on tagasi.

Jah, mõningate kergemat sorti ebamugavustega, nagu mask lennukis või vaktsiinipassi pidev näitamine. Ent reisida saab ja sel aastal jätkub sügisel alanud reisibuum. Inimesed on oodanud, õigem oleks öelda, igatsenud vaheldust, teistsugust vaadet. Nii otseses kui kaudses mõttes.

Pankades on hoiused koroona ajaga teinud rekordkasvu, vunki lisavad jaanuari ja maikuu väljamaksed pensioni teisest sambast. Maailm on valla, reisile!

Ja koroona? Läheme edasi

Ja mis saab sel aastal koroonast? Vaktsiinidest? Piirangutest? Midagi ei saa, jätkub tavaline elu, ei midagi erilist. Koroona teema kaob igapäevastest uudistest, terviseamet lõpetab ka igapäevase numbrite avaldamise. Inimesed jätkuvalt haigestuvad, põevad, ent see ei kurna enam haiglasüsteemi ja teema ei tekita enam üldrahvalikku erutust-ärritust. Me oleme kohanenud. Läheme edasi.

Muidugi selgub aasta lõpus, nagu ikka, et ainus asi, mida inimesed ei suuda ära õppida, on see, et me ei suuda tulevikku ennustada. Ent vähemasti oleme saanud korraks tunda, nagu oskaksime ajas rännata. Võib-olla see on põhjus, miks maailma baba-vangad, sh me ise, jätkuvalt üritame tuleviku kardina taha piiluda.

Tagasi üles