Uuring: e-arvete kasutamist piirab teadmatus ja tahtmatus

E-arved võimaldavad kulusid kokku hoida. Foto: Arvo Meeks

Ehkki e-arved toovad ettevõtjale majanduslikku kasu, pidurdab nende kasutuselevõttu madal teadlikkus ning vähene motivatsioon, selgub konsultatsioonifirma Ernst & Young tehtud uuringust.

Eesti majanduses saadetakse ja võetakse vastu igal aastal ligikaudu 65-75 miljonit arvet, millest hinnanguliselt 45 protsenti on e-arved. Sellest suurema osa moodustavad pankadesse saadetud e-arve püsimaksekorraldused. Mikro- ja väikeettevõtete vahelistes arveldustes on e-arvete osakaal samas kõigest 5 protsenti. Uuring nendib, et selle taga on ilmselt ökonoomilised kaalutlused.

Kuna e-arvete juurutamine annab suuremat efekti just nendele ettevõtetele, kus arveid on rohkem ning need on tõenäoliselt ka suurema keerukuse ja mahuga, siis loob see ka motivatsiooni võtta kasutusele e-arved. Samas väiksemad ettevõtted ei pruugi pidada e-arvete kasutamist õigustatuks, sest sellega kaasneb enamasti ka väike kulu.

PDF arve töötlemise puhul, kus ajakulu on märksa suurem, on uuringu järgi kulu 1,37 eurot, samas kui e-arve töötlemise kulu on vaid 0,74 eurot. EY hinnangul jääb e-arve kasutamisest saadav rahaline võit 1-2 euro vahele ning rahaline ja ajaline kokkuhoid sõltub arvete mahust, keerukusest ning tarkvara võimalustest.

Takistuseks on sageli ka vähene teadlikkus e-arvete võimalustest, sobiva operaatorteenuse valikust ning äritarkvara seadistamisest. Samuti on veel kasutusel vanemaid majandustarkvarasid, mis ei pruugi võimaldada e-arveid saata või vastu võtta - või ei kasutata ettevõttesiseselt ühtegi raamatupidamistarkvara. Samas aga eelistaksid paljud ettevõtted just vastu võtta e-arveid, et hoida kokku kulusid.

EY pakub välja, et üheks võimaluseks olukorda parandada oleks luua regulatsioonides võimalus, kus ostjal oleks õigus nõuda müüjalt müügiarve väljastamist e-arvena. Sellise sooviavaldusena võib käsitleda e-äriregistris e-arve operaatori valiku tegemist. Sellisel juhul oleks müüjal oma majandustarkvara kaudu kohustus müügitehingu puhul kontrollida ostja e-arve valmidust ja selle olemasolu korral väljastada arve vaikimisi e-arvena. Säärane lahendus on näiteks kasutusel Soomes ning on seal aidanud suurendada e-arvete mahtu erasektoris.

Raamatupidamise seadus sätestab, et raamatupidamise algdokument peab olema masintöödeldav ning seega võib väita, et e-arve nõudmise õigus on juba praegu seadusesse sisse kirjutatud. 

Tehniliste keerukuste leevendamiseks pakub uuring välja ka võimaluse, et riik võiks kaaluda keskse teenuse pakkumist juba eksisteeriva e-arveldaja e-arvete adapteri baasil. Selline tehniline lahendus oleks kõikidele osapooltele kõige madalama kuluga.

Uuring kinnitas vajadust tõsta teadlikkust nii e-arvete kasutamisest kui ka nende kasuteguritest ning selleks kavandab riik järgmiseks aastaks ettevõtjatele koolitusi ning infoseminare.