Tean elektrienergiast häbematult vähe, küllap vähem kui keskmine tallinlane. Vool tuleb minu jaoks seina seest. Kui peaks juhtuma, et seinast enam voolu ei tule, helistaksin oma murega korteriühistu esinaisele. Kui tema mind aidata ei oskaks, siis guugeldaksin Eesti Energia klienditeeninduse numbrit, muidugi eeldusel, et nutitelefoni akus sel hetkel veel veidi särtsu on. Sellega oleks mu nõu otsas: mu suutlikkus tagada voolu olemasolu pole eriti suurem kuvöösi paigutatud vastsündinu võimekusest mõjutada haiglaaparatuuri. Korter jääks külmaks ja pimedaks.
Juhtmed ja kaablid, mis tagavad, et suuri elektrikatkestusi seni olnud ei ole, jooksevad itta. Elektrivoolu eest tuleb Eestil tänada Ida-Virumaad, mis on otsekui maks, mis Hiina meditsiini seisukoha järgi organismi kuumusega varustab.
Lääne meditsiini abil teame lisaks, et maks aitab võidelda toksiinidega, ning neidki on Ida-Virumaal näha: hiiglaslikke tuhamägesid, mis tõusevad kaasikute tagant otsekui lohemadude seljad; ebaloomulikult helesinakaid «laguune», kuhu on valgunud elektrijaamadest põletamisjääke välja uhtunud leeliselist vett. Keskmine voolutarbija ei pruugi sellele mõelda, võib nõuda üksnes mõistlikku hinda ja seda, et vool seinakontaktist kuhugi ei kaoks.