Tehnikateadlane: loodan, et 2035. aastaks põlevkivielektrist ei loobuta

Arvi Hamburg Foto: Madis Veltman

Eesti Teaduste Akadeemia energeetikakomisjoni esimees Arvi Hamburg ütles täna riigikogu ees, et ülikõrgete elektrihindade taga on suur tootmisvõimsuste puudujääk, mida kiiresti katta ei õnnestu.

Kehtiv koalitsioonileping näeb ette, et Eestil on plaan põlevkivielektrist loobuda 2035. aastaks. Riigiettevõte Eesti Energia on olnud oma kavades veel ambitsioonikam ning lubanud põlevkivielektrist väljuda 2030. aastaks. 

Tehnikateaduste doktor Arvi Hamburg andis täna riigikogus esinedes mõista, et seni, kuni pole piisavalt juhitava tootmise alternatiive turul, ei tohiks seda teha. «Ma arvan ja loodan, et seda ei juhtu,» ütles teadlane rahvasaadik Andres Metsoja (Isamaa) küsimusele vastates.

Investorid vajavad kindlust

Hamburgi sõnul näitab praegune olukord, et tootmisvõimsuse puudujäägis on põlevkivi kasutamine tarbimise tipp-perioodidel möödapääsmatu ning välja tuleks saata hoopis vastupidiseid signaale. 

«Et põlevkivist elektritootmine püsiks, oleks vaja anda investorile kindlust. Kui meil täna on selline valitsuse otsus, et me lõpetame põlevkivist elektri tootmise, siis sellepärast ongi palju seadmeid remontidega väljas. Lihtsalt neid seadmed ei hooldata,» selgitas Hamburg. «Iga ettevõtja ju teab, et kui seadme eluiga on fikseeritud teatud numbriga, siis käitatakse seda nii palju ka ta toimetab. Jooksvat teenindamist ei ole.»

Valitsus on täna nõudnud Eesti Energialt 1000-megavatise tootmisvõimsusega põlevkivijaamade reservis hoidmist 2022. aasta lõpuni. Tõenäoliselt seda kohustust pikendatakse.

Hamburg sõnul ei piisa aga ainult sellest, et säärane säte on paberile pandud, vaja on tagada ka töökindlus. «Me peame andma ettevõtjale kindluse, et tal on majanduslikult põhjendatud investeerida selliste võimsuste olemasoluks. Meie põhjanaabril Soomel on viis sellist elektrijaama, mis on reservis ja lähevad tööle siis, kui vaja,» ütles teadlane riigikogu liikmetele.

Hinnarekordid olid oodatud

Hamburgi teatel ärritavad teda jutud, nagu oleks tänased väga kõrged elektrihinnad tulnud kõigile ootamatult. «Me muutusime 2019. aastal elektrit eksportivast riigist elektrit importivaks riigiks. Mind paneb üsna palju imestama, kui me ütleme, et see kõik tuli väga ootamatult ja me ei olnud selleks valmis. See, et meil detsembris tuleb miinuskraade pole mingi ime.»

Ka polevat ka kõik muud väljatoodud tegurid nii erakordsed ja suure mõjuga, et selliseid energiahindu õigustada. «Norras olid hüdroressursid tõesti madalamad, aga seda on olnud ka enne. Ja see madalpunkt oli ka umber 15 protsendi ulatuses. See ei saa küll [nii palju] mõjutada. Või on tõesti meie kogu Läänemere elektrisüsteem on nii haprakene, et ka 10-protsendiline võimsuse puudujääk tekitab anomaaliaid,» küsis Hamburg.

Samas möönis teadlane, et osaliselt see nii ongi. «Energiadefitsiit on meie kõikides naaberriikides. Täna on positiivse bilansiga kaks riiki: Norra, mis sõltub hüdroenergiast ja Rootsi, kellel on piisavalt hüdroenergiat ning täna veel sulgemata tuumavõimsusi. Balti riikides on defitsiit aga pea 60-protsendiline ja me peame kindlasti mõtlema, kuidas seda katta.»

Lühiajalisi katteallikaid aga toomisdefitsiidi katmiseks meil pole. Esimesteks võimaluseks juhitavate tootmisvõimsuste juurde saamiseks hindas Hamburg gaasijaamu või taastuvenergia salvestamist.

Ilma tuumaenergiata süsinikneutraalseks ei saa

Kõige perspektiivikamaks ja lähiajal kasutatavamaks energia salvestamise tehnoloogiaks pidas Hamburg pump-hüdroakumulatsioonijaamu, mille abil tuuleenergiat hüdroenergia kujule salvestada. «Paldiskisse on see planeeritud. Olen optimist ja arvan, et see saab valmis, mitte küll sel ega ülejärgmisel talvel, aga kunagi ta valmis saab,» ütles ta ja lisas: «Aga me püüame arvestada seda, et selle tsükkel garanteerib 12-tunnise, tiputundidel 8-tunnise reguleerimise. Aga meil on tuulevaikseid perioode pikemalt. Aga see on kindlasti vajalik meede ja projekt.»

Hamburgi sõnutsi tuleks samal ajal aga paralleelselt edasi minna ka kõikide teiste suundadega. «Energiatootmise võimalusi peab olema võimalikult palju erinevaid liike. Kaasaarvatud tuumaenergia. Ilma tuumaenergiata pole Euroopa Liidus süsinikneutraalsus võimalik,» möönis Hamburg.

Seda näitab pelgalt statistika. Numbrite põhjal on paljuräägitud tuuleenergia vajalik ja kindlasti arendavad seda edasi nii Eesti kui ka naaberriigid.

«Me peame arvestama, et tuule võimsustegur on Eestis 0,277 ja päikesel 0,136,» selgitas Hamburg. Tema sõnul on meretuuleparkide puhul kasutegur ligi 10 protsenti kõrgem, jäädes 34-36 protsendi juurde. Seetõttu on juhitavad võimsused möödapääsmatud, lisas Hamburg.

Teadlase sõnul on positiivne, et tootmisvõimsuste arutelu on lõpuks esiplaanile tõusnud, kuigi see pidanuks algama tegelikult palju aastaid tagasi. «Natuke nõutuks teeb see, et me tegeleme tagajärgedega ja arutame tagantjärele. Kõik need otsused, mis on energeetikas, on üle 10-aastase viitega. Ei ole mõtet rääkida sellest, mis me 4 või 5 aastat tagasi tegime. Küsimus on selles, mis me 14-15 aastat tegime.»

Hamburgi hinnangul on praegune kriis hea võimalus midagi muuta, sest säärastes olukordades sünnivad ka lahendused kiiremini.