:format(webp)/nginx/o/2021/01/04/13560912t1h9f12.jpg)
/nginx/o/2021/12/13/14258799t1hd93c.jpg)
- Rikkaimad 10% elanikkonnast teenisid mullu 52% ülemaailmsest sissetulekust
- Pandeemia ajal lisandus äärmiselt vaeste hulka 100 miljonit inimest
- Eestis on varad euroala keskmisest ebavõrdsemalt jaotunud
Maailma rikkaimate inimeste vara kasvas Covidi pandeemia ajal hüppeliselt, samas kui üle 100 miljoni inimese langes äärmuslikku vaesusesse. Ebavõrdsus suurenes ka Eestis.
Pariisi Majanduskooli koostatud maailma ebavõrdsuse raportist (World Inequality Report) selgus, et 2020. aastal kasvas miljardäride rikkus rekordilise kiirusega. Rikkaimad kümme protsenti elanikkonnast said mullu 52 protsenti ülemaailmsest sissetulekust, vaesem pool elanikkonnast teenis vaid kaheksa protsenti.
Telli Postimehe majandustoimetuse iganädalane uudiste ülevaade e-mailile
Alates 1995. aastast on miljardäridele kuuluv osa maailma kogurikkusest kasvanud ühelt protsendilt kolmele. «Seda kasvu süvendas koroonaviiruse pandeemia,» seisis raportis.
«Pärast rohkem kui poolteist aastat koroonaviirust on maailm aina lõhestatum,» ütles Pariisi Majanduskooli professor ja instituudi World Inequality Lab (WIL) kaasdirektor Lucas Chancel. «Samal ajal kui miljardäride varandus kasvas üle 3,6 triljoni euro võrra, lisandus äärmiselt vaeste hulka 100 miljonit inimest,» sõnas Chancel ning lisas, et äärmuslik vaesus oli eelnevad 25 aastat kahanenud.
Mõju suurem vaesematele
Eesti Panga majandusuuringute allosakonna juhataja Tairi Rõõmu sõnul kinnitab uuring varasemate raportite peamist sõnumit, et ebavõrdsus on maailmas kasvutrendis ja seda juba alates 1980ndatest. «Koroonakriisi mõjul on varalise ebavõrdsuse kasv kiirenenud,» nentis Rõõm. Tema hinnangul on sellel kaks peamist põhjust. Esiteks on koroonakriisi negatiivne mõju olnud suurem just madalama sissetulekuga inimestele. Selle tõttu kadusid töökohad eelkõige neis valdkodades, kus on madalamad palgad, nagu hotellid ja restoranid.
Globaalselt vaadates mõjutab kriis tugevamalt madala sissetulekuga riike, kus tervishoiusüsteemi suutlikkus sellega toime tulla on väiksem. «Rikkamates riikides rakendasid valitsused meetmeid, et vaesusriski ära hoida, vaesemates polnud see võimalik,» kirjeldas Rõõm.
Vaesuse süvenemine on aga ainult medali üks külg. Teisalt on viimastel aastatel kiirenenud varade hindade kasv, eelkõige on rekordeid löönud aktsiate hinnad. «Sellest võidavad enim kõige rikkamad,» märkis Rõõm. «Kui vaadata, milliseid varasid erineva rikkuse tasemega pered omavad, siis vaeseimal viiendikul enamasti reaalvarasid ei ole või on kohustusi enam kui varasid, neil on peamiselt ainult sularaha või sääste pangahoiusel.»
Keskklassil, kes jäävad vaeseima viiendiku ja rikkaima kümnendiku vahele, on lisaks pangahoiustele peamiselt kinnisvara, aga vähe finantsvara, rääkis Rõõm. Ainult rikkaimal kümnendikul moodustavad juba ligikaudu poole varast finantsvarad. «Üldiselt peab ka paika, et mida rikkamad leibkonnad on, seda suurema osa nende varadest finantsvarad moodustavad. Seetõttu ongi nemad enim võitnud viimasel ajal aset leidnud kiirest aktsiahindade kasvust,» lisas ta.
Ebavõrdsuse raportist selgus:
Keskmine täiskasvanud inimene teenis 2021. aastal 16 700 eurot aastas ja tal on 72 900 euro väärtuses varasid.
Keskmiselt teenib inimene, kes kuulub maailma tulujaotuse kümne protsendi rikkamate hulka, 87 200 eurot aastas.
Maailma sissetulekute jaotuse vaeseimas pooles teenitakse kõigest 2800 eurot.
Uurijad leidsid, et maailma 52 rikkaima inimese rikkuse väärtus kasvas viimase 25 aasta jooksul 9,2 protsenti aastas, mis on tunduvalt kiirem kasv kui vähem jõukates sotsiaalsetes rühmades.
Naiste osa maailma sissetulekutest on alla 35 protsenti, mis on võrreldes 1990. aasta 30 protsendiga suurenenud, kuid meeste teenitust endiselt märkimisväärselt väiksem.
Arenenud riikides oli varade ebavõrdsus kõrge eelmise sajandi alguses, kuni revolutsioonideni ja maailmasõdadeni. Seejärel ebavõrdsus vähenes kuni eelmise sajandi 80ndateni ja on sellest alates uuesti kasvama hakanud. «Vähenemist põhjustasid esiteks sõjad jm suured vapustused – need toovad enamasti kaasa varade ebavõrdsuse vähenemise, samas kui rahuajal kipub see kapitalistlikus süsteemis suurenema, kui just valitsus ei rakenda maksupoliitikaid, mis varasid ja sissetulekuid ümber jaotavad,» kõneles Rõõm. «Teine oluline põhjus, miks ebavõrdsus eelmise sajandi 70ndateni vähenes, oligi sissetulekute suurem ümberjaotamine, ehk siis progressiivsete maksusüsteemide sisseseadmine enamikus Lääne-Euroopa riikides ja Põhja-Ameerikas.»
Mis aga on põhjustanud ebavõrdsuse kasvu 80ndatest alates kuni praeguse ajani? Rõõmu sõnul viidi 80ndatel arenenud riikides läbi mitmeid reforme, mille eesmärgiks oli majanduskasvu kiirendada läbi regulatsioonide vähendamise ja eraomandi osakaalu kasvu. Ettevõtluse vähesem reguleeritus tõenäoliselt kiirendas majanduskasvu, aga sellega kaasnesid ka suuremad võimalused maksude maksmist vältida, nt kasutada maksuparadiise tulude peitmiseks. See on pikapeale loonud olukorra, kus rikkad maksavad oma tulult proportsionaalselt vähem makse kui keskklass.
Tulude peitmise vastu
Pangandussektoris tõi regulatsioonide vähendamine kaasa samuti varade ebavõrdsuse suurenemise, kuna suurinvestoritel oli võimalik süstemaatiliselt oma varadelt suuremat tulu teenida kui väikeste summade investeerijatel. Lisaks on ebavõrdsust mõjutanud varade erastamine, millega tehti samuti algust 80ndatel. «Erastamist viidi läbi mitte ainult endistes sotsialistlikes riikides Nõukogude Liidu kokkukukkumise järel, vaid ka Lääne-Euroopa riikides. Ettevõtlusvarade erastamine suurendas ebavõrdsust, eriti riikides, kus see liikus väheste n-ö oligarhide kätesse,» lausus Rõõm.
Ta lisas, et viimasel ajal on mitmed riigid, alustades USAga, ette võtnud samme, et raskendada tulu maksuparadiisidesse peitmist. Samuti tahetakse kehtestada ühtlane tulumaksumiinimum suurtele rahvusvahelistele ettevõtetele, mis hõlmaks suurt osa maailma riike. «Aeg näitab, kas need meetmed aitavad kaasa sellele, et ülirikkad hakkaksid rohkem makse maksma.»
Ka 228-leheküljelises ebavõrdsuse raportis, mille kaasautorite seas on majandusteadlane Thomas Piketty, tehakse üleskutse kehtestada rikkuse ümberjaotamiseks multimiljonäridele astmeline varamaks ja võtta kasutusele meetmeid maksudest kõrvalehoidmise vastu.
Eestis on varad euroala keskmisest ebavõrdsemalt jaotunud
:format(webp)/nginx/o/2021/12/13/14258800t1hf07e.jpg)
Tairi Rõõm
Eesti Panga majandusuuringute allosakonna juhataja
Maailma ebavõrdsuse raportis tuuakse välja, et keskmine täiskasvanud inimene teenib ca 16 700 eurot aastas ning keskmiselt omatakse vara 72 900 eurot. Eesti keskmised on nende arvudega samas suurusjärgus. Meil oli elaniku keskmine sissetulek statistikaameti andmetel eelmisel aastal 14 200 eurot, aga see hõlmas ka lapsi. Vara mediaanväärtus oli 2017. aastal vastavalt leibkondade finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuringu andmetele 47 700 eurot, ent praeguseks on see kinnisvarahindade kiire kasvu tõttu märgatavalt kosunud.
Varad on ka Eestis jaotunud palju ebavõrdsemalt kui sissetulekud. Meil omas vastavalt sama uuringu andmetele rikkaim viis protsenti leibkondadest ligi poolt varadest (46 protsenti), samas kui vaesemad 50 protsenti omasid kokku vaid seitse protsenti varadest. Varad on meil ebavõrdsemalt jaotunud kui euroala riikide seas keskmiselt ning nagu euroala riikides tervikuna, nii oli ka Eestis varade ebavõrdsus aeglases kasvutrendis. Samas globaalses võrdluses on ebavõrdsus ELis teiste piirkondadega võrreldes madalam. Võimalik, et ebavõrdsuse kasv kiirenes koroonaperioodil, nagu maailma ebavõrdsuse raportis välja on toodud, aga Eestis selle kohta andmeid veel pole.
Kui meil varade ebavõrdsus kasvab, siis sissetulekute ja palkadega on olukord vastupidine: nende jaotus on viimasel kahel aastakümnel võrdsemaks muutunud. Näiteks sissetulekute Gini koefitsient, mis oli meil 2003. aastal 0,37 ning 2018. aastaks oli see alanenud 0,30-le. (Gini koefitsient on ebavõrdsuse mõõdik, mis varieerub nullist üheni. Mida lähemal ühele on Gini koefitsient, seda ebavõrdsem on varade jaotus. Kui Gini koefitsient on null, on varad võrdselt jaotunud. Väärtus üks tähistab täielikku ebavõrdsust.) Oluline põhjus, miks palkade ebavõrdsus on vähenenud, on olnud miinimumpalga kiire kasv. Aastatel 2012–2019 kasvas see kiiremini kui keskmine palk. Miinimumpalga tõstmine ongi hea viis palkade ebavõrdsuse vähendamiseks, kui sellega ei kaasne hõive langust. Nii see Eestis ka oli – samal ajaperioodil meil hõive tervikuna suurenes.
Selleks, et ebavõrdsust vähendada, peaks eelkõige sihiks seadma võimaluste võrdsuse, selle, et kõigile nende taustast olenemata oleksid tagatud võrdsed võimalused hea hariduse omandamiseks ning et ei eksisteeriks takistusi ettevõtlusega alustamiseks ja sellelt legaalse tulu teenimiseks. Võimaluste võrdsust silmas pidades on Eestis olukord pigem hea. Vastavalt PISA uuringule on meie haridussüsteem üks paremaid maailmas ning see on ka teiste riikidega võrreldes ühtlasem, see tähendab, et sõltumata hariduse omandamise kohast ja perekondlikust taustast on võimalik saada ühtlaselt head õpet. On aga küsitav, kas me suudame seda head taset hoida, sest õpetajate keskmine vanus on kõrge ning noori, kes valivad selle ameti, on liiga vähe. Kui me tahame praegust taset hoida, tuleks haridusvaldkonda panustada rohkem vahendeid.
Ettevõtlusvabadusele on suurimaks takistuseks korruptsioon ja maffialaadsed struktuurid. Ka selles suhtes on Eestis olukord hea, meil on meie ajalugu arvestades madal korruptsioonitase. Vastavalt nt Transparency Internationali uuringule on korruptsioonitase Eestis endistest sotsialistlikest riikidest kõige madalam.
Võimaluste ebavõrdsust iseloomustab ka põlvkondadeülene ebavõrdsus, mis näitab, kui keeruline on kehvades majanduslikes ja hariduslikes oludes kasvanud lastel sellest olukorrast n-ö välja murda. Põlvkondadeülene ebavõrdsus arenenud riikides suureneb, nagu ka üldine ebavõrdsus, eriti on seda probleemina välja toodud viimasel ajal USAs.
Nii sissetulekute kui ka varade ebavõrdsus muutub probleemiks, kui see läheb liiga suureks. Sel juhul põhjustab see ühiskondlikku ebastabiilsust ning pärsib majanduskasvu. Globaalselt on see kriitiline piir praeguseks arvatavasti käes või oleme me sellele lähedal. Kas me aga ka Eestis oleme jõudnud sellise varade ebavõrdsuse tasemeni, millest alates see majanduskasvu pärssima hakkab, on raske hinnata.