Sirje Niitra: kas me vajame keskpärasust?

Sirje Niitra Foto: Peeter Langovits

Näidake mulle inimest, kes ei tahaks, et tema haigusi raviks tipparst, juukseid lõikaks tippjuuksur ja maja ehitaks parimad selle ala asjatundjad. Iseasi, kas neid just tippudeks tuleb nimetada.

Selge on aga see, et käpardi kätte ei taha me oma autotki usaldada, kehast ja vaimust  rääkimata. Ikka uurime tuttavailt, kas nad teavad soovitada mõnd selle või teise eriala tohtrit, keda võiks tõepoolest usaldada.

Oma ala tipuks pole lihtne saada. See nõuab aastatepikkust pühendumist ja, mis seal salata, vahel ka küünarnukkidega teiste seas tee rajamist. Staarid on staarid, neil on oma kapriisid ja nõudmised, mis muudavad nad kolleegide, eriti aga ülemuste silmis tülikaks.

Aga need, kes ei nõua ja vaikselt vooluga kaasa ujuvad, enamasti ka ei saavuta midagi.

Tipud viivad asja edasi, nad paistavad silma ja loovad ettevõtte maine. See on tasuta reklaam, aga see tähendab ka kuulsust ja raha, mida kuldsed käed ja terav mõistus sisse toovad. Aga me kipume küsima: miks temal on rohkem vabadust, miks ta rohkem teenib ja silma paistab, miks ta üldse nii ülbe on?

Räägitagu Hasso Uuetoast mida tahes – ta oli ja on tipparst, kelletaolisi annab otsida. Haiglajuhid, keda on märksa lihtsam välja vahetada, ei mõista seda kahjuks tänaseni. Sotsiaalminister, kellele peaks ju kogu Eesti meditsiin korda minema, laiutab käsi, et tegu on töövaidlusega, millesse ei saa sekkuda.

See, et patsiendid jäid loodetud lõikuseta ja et kallis aparatuur haiglas tühja seisab, ei lähe ministeeriumile korda. Nagu vist mitte seegi, et kui vallandatud arst kohtus õiguse saab, tuleb talle välja maksta vähemalt poole aasta palk. Kust see raha tuleb? Vaevalt et haiglajuhtide taskust, eks ikka haigekassast, kuhu me kõik püsivalt panustame.

Huvitav, et ooperilauljad ja näitlejad võivad teistes teatrites ja isegi teistes riikides tööl käia, aga üks arst ei tohtinud nii enda kui patsientide huvides konkureerivas haiglas opereerida.

Konkurents on tervishoius uskumatult karmiks läinud. Olen kuulnud koguni juhtumist, kui üks suur haigla kasutas oma juhi tutvusi, et teisele haiglale mõeldud väärt aparaati tollis kinni hoida. Erakliinikute asutajad on aga kurtnud, et põrkavad vastu tugevat müüri, mis laotud haigekassa bürokraatiast, teiste raviasutuste vastuseisust ja inimlikust kadedusest. Miks ei võiks vähemalt osa ravikindlustuse rahast inimesega kaasas käia, nii et privaatsesse erakliinikusse tippspetsialisti vastuvõtule minnes ei peaks me täie rauaga kõik ise kinni maksma?