Kreeka ajaleht kujutab Merkelit natsi mundris

Angela Merkel. Foto: SCANPIX

Meeleavaldajad põletavad tänaval Saksa lipu. Demonstrant sodib üle Kreeka keskpanga fassaadi, kust võib seejärel lugeda «Berliini pank».

Mis aga kõige šokeerivam: parempoolne Kreeka ajaleht kujutab Saksa kantslerit Angela Merkelit natsi mundris, all pealkiri «Memorandum macht frei» – viitega memorandumile, milles välismaised kreeditorid Kreekalt rohkem kasinust nõuavad. Ühtlasi ka Auschwitzi loosungile.

Nendel ärevatel aegadel ei ole Saksa-vastased meeleolud Kreekas haruldased. Üritades meeleheitlikult tõrjuda majanduslikku hävingut ja euroalast väljumist, on Kreeka kaotamas oma kuvandit riigina, millel on kindel koht Euroopa rahvaste peres.

Saksamaa süüdistamise juured ulatuvad sügavale 1941-1944 aastate natsi okupatsiooni kannatustesse. See pole ainus teema. On ka piisavalt enesekriitikat halva majandamise, korruptsiooni ja mittetoimiva poliitika aadressil. Saksa-vaenulikkus ei puuduta kõiki Kreeka ühiskonnakihte.

Samas aga kostab Kreeka telesaadetest ja meediast nädalast nädalasse tigedaid rünnakuid Saksa poliitika ja sealsete tavahoiakute vastu Kreeka suhtes. See on kui vargsi valjenev trummipõrin.

Mida intensiivsemaks majanduskriis läheb, seda tormilisemad on debatid Kreeka poliitilise klassi ridades.

Nii sotsialistlikus Pasok parteis kui parempoolses ja konservatiivses Uues Demokraatias on isehakanud «patsiootlikud» elemendid, mille jaoks riiklik suveräänsus on suur uhkuse asi.

Mõlemas suurparteis on ka euroopameelsete moderniseerijate blokid, mis mõistavad välismaise finantsabi vajalikkust ning peavad lahingut teisitimõtlejatega, kes harrastavad Saksa- ja ELi vastast retoorikat.

Saksa-vastasele populismile vaatab peegelpildina vastu sealne arusaam, et kreeklased on laisad, vastutustundetud ja ise oma hädades süüdi. Saksa ärieliit on kaotamas kannatust: maailma juhtiva autoosade tarnija Boschi juht Franz Fehrenbach kutsus sel nädalal Kreekat üles eusoalast lahkuma.

Kõik need majanduslikud mured, poliitilised pinged ja võlad on hakanud «taasnatsionaliseerima» avalikku arvamust kogu Euroopas. Sedamööda, kuidas rahvastele «jõuab kohale» tõsiasi, et Saksamaa majanduslik üleolek omistab neile juhirolli kriisi vastu võitlemisel, tuntakse end üha ebamugavamalt.

Näiteks on seda näha Prantsuse presidendivalimiste kampaanaist. Pärast seda, kui Prantsusmaa oma AAA krediidireitingust ilma jäi, asus Merkel (kelle kodumaa jätkuvalt tippreitingut naudib) avalikult toetama paremtsentristlikku tagasikandideerivat Nicolas Sarkozyd. Prantsuse vasaktiib tahaks aga valimisvõidu korral maksimeerida oma poliitilist autonoomiat.

Kõige selle juures hiilitakse aga mööda reaalsusest, et Prantsuse-Saksa võrdsus – mis sõjajärgses Euroopa integratsioonis niivõrd keskset rolli mängib – on, vähemalt majanduslikus plaanis, fiktsioon.

Kreeka Teise maailmasõja järgsed suhted Saksamaaga on üsna erinevad. Ükski riik ei investeerinud lepitusse niivõrd palju, kui seda tegid Saksamaa ja Prantsusmaa.

Pärast Kreeka 1946-1949 aasta kodusõda sõltus sealse majanduse taastumine ja ühiskondlik rahu suuresti headest suhetest vana Lääne-Saksamaa ja selle õitsva majandusega. Sajad tuhanded kreeklased leidsid tööd Saksa ehitustel. Saksa turistid tormasid hordidena Kreeka plaažidele päevitama.

Tõeline tipptase saavutati suhetes aastal 2004, kui sakslasest peatreener Otto Rehhagel Kreekale Euroopa jalgpalli meistritiitli tõi. Kreeka meedia kuulutas ta «kuningas Ottoks», viitega Baieri printsile, kes aastal 1832 Euroopa võimukandjate poolt Kreeka esimeseks iseseisvusjärgseks monarhiks määrati.

Libedalt pole kõik läinud. 1957. aastal arreteerisid Kreeka võimud Maximilian Merteni, Thessaloniki linna sõjaaegse halduri. Merten mõisteti süüdi sõjakuritegudes, talle määrati 25 aastat vangistust. Siis lasti ta vaikselt vabadusse.

Alles pärast vastavate arhiivide avamist aastal 1990 selgus, miks Kreeka valitsus Merteni vabastas: vastutasuks majandusliku koostöö leppe eest Lääne-Saksamaaga.

Nagu see episood näitab, peab Kreeka moodi väike riik alatasa suurematega kompromisse tegema.

Millest pajatavad meile kreeklaste tänased vihapursked Saksamaa vastu? Sellest, et väike maa mõistab: nad on teinud nii palju vigu, et saatus on nüüd valdavalt välisriikide otsustada.

Copyright The Financial Times Limited 2012