Nii selle aasta lõpu kui järgmise aasta alguse majandusnäitajate kujundamisel on aina suurem mõju kiirel inflatsioonil, kirjutab SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor. Vaatamata praegusele valusale hinnatõusule on peamine stsenaarium endiselt inflatsiooni raugemine järgmise aasta teises pooles.
Pärast pikka ootamist avaldas statistikaamet lõpuks esimese hinnangu selle kohta, kui kiiresti kasvas lõppeva aasta kolmandas kvartalis Eesti majandus. Rekordilise 13-protsendise tõusu järel teises kvartalis olid analüütikute ootused seatud kõrgele. Seetõttu võetigi uudis majanduse 8,6-protsendise kasvu kohta vastu isegi teatava pettumusega.
SEBs olime arvestanud umbes kümneprotsendise SKT tõusuga. Ent majanduskasvu aegluse üle oleks kurta muidugi patt. Eesti taastumine kriisist on olnud Euroopa riikide seas üks kiirematest. Täna ületab Eesti SKT kaugelt kriisieelset taset, samas kui Euroopa suurriigid alles üritavad kaotatut tasa teha.
Hoolimata tagasihoidlikumast kasvunumbrist on raske rääkida ka majanduse kasvutempo aeglustumisest. Nimelt jäi kolmandas kvartalis majanduse nominaalkasv ehk kasv jooksevhindades pea sama kiireks kui teises kvartalis. Reeglina räägitakse SKT puhul reaalkasvust ehk selle kasvust püsihindades, proovides maha lahutada inflatsiooni mõju. Printsiibis peaks see andma meile parema pildi sellest, kui palju tegelikult suurenes majanduses loodud kaupade ja teenuste hulk, mitte niivõrd nende rahaline väärtus.
Teisalt mõõdavad nii ettevõtted kui inimesed oma sissetulekut ikkagi eurodes ja kui raha rohkem kätte jäi, siis oleme rõõmsad. Vaadates SKT kasvu just nominaalselt ehk eurodes mõõdetuna, siis «aeglustus» majanduskasv teise kvartali 17 protsendi juurest vaid 16 protsendini.
Konkreetne näide eelneva ilmestamiseks – pea ainus tegevusala, kus lisandväärtus püsihindades mõõdetuna kolmandas kvartalis vähenes, oli metsandus. Jooksevhindades mõõdetuna paisus sektori lisandväärtus aga lausa kolmandiku võrra. Kuigi metsamaa ja toorpalgi hind võis samal ajal tublisti tõusta, siis vaevalt metsandusettevõtted praegu kuidagi end nigelas positsioonis olevana tunnevad. Vaatamata 15-protsendisele tööjõukulude tõusule suutsid nad kolmandas kvartalis teenida mullusega võrreldes kasumit 36 miljonit eurot ehk 360 protsenti rohkem!
Lisaks SKT statistikale avaldati lõppeval nädalal ka esialgne hinnang Eesti inflatsioonile selle aasta novembris. Saadud numbrid on tõeliselt kõrged. Eurostati andmetel tõusis harmoniseeritud tarbijahinnaindeks novembris 8,4 protsenti, mis on aastavõrdluses suurim tõus alates 2008. aastast. Rekordilise hinnatõusu taga oli mõistagi energiahindade kallinemine, mis on oluliselt suurendanud kulutusi nii eluasemele kui ka transpordile. Ent lisaks kallimale autokütusele, elektrile ja toasoojale on viimastel kuudel kiiremini tõusma hakanud ka toiduainehinnad, mis moodustavad umbes 20 protsenti keskmisest tarbijakorvist.
Ka järgnevad kuud võivad inflatsiooni silmas pidades tulla keerulised. Küll võivad veidi muutuda selle tõukejõud. Energiahindade poolelt on vahepeal langusele pöördunud gaasi hind kerkinud taas väga kõrgele tasemele. Seevastu kivisöe hind on viimastel nädalatel langenud kordades, jõudes umbes 120 USA dollarini tonni eest. Uue koroonatüve hirmus on järsult kukkunud ka nafta hind. Viimase puhul pole muidugi kindel, kui pikalt taoline madalseis kestab, kui maailm uue teadmisega kohaneb.
Eesti elektritarbijaid need uudised muidugi ei lohuta, sest elektri hind ei näi ilmutavat mingeid odavnemise märke. Inflatsiooni silmas pidades on kõige negatiivsem stsenaarium aga see, kus energiahinnad püsivad kõrgtasemel läbi terve talve, samas kui tarbijateni jõuab ka toiduainehindade kallinemine.
Paradoksaalselt tähendab tänane kõrge inflatsioon, et järgmisel aastal jääb hinnatõus selle võrra napimaks. Vaadates maailmamajanduse laiemat pilti on vähe põhjuseid, miks peaks energiahinnad jääma püsivalt praegusele kõrgtasemele. Sarnaselt võib nii mõndagi kaubagruppi, mis on tänavu oluliselt kallinenud, oodata ees hoopis hinnalangus. Nimelt on inflatsioonihirm suurendanud tublisti laovarusid, samas kui turuosalised on tõstnud oma tootmisvõimekust, et buumist osa saada. Suurem pakkumine olukorras, kus laod on juba täis, hakkab paratamatult mõju avaldama ka hinnatasemele.
Ent järgneval paaril kuul meil kiirest inflatsioonist pääsu pole, mis paratamatult jätab jälje ka majandusele. Põnev on jälgida, kuidas mõjutab see inimeste ja ettevõtete käitumismustrit.
Ühelt poolt muudab tarbijahindade tõus kaubad ja teenused vähem kättesaadavaks, sest need on kallimad ja rohkem raha kulub sundkulutustele, nagu toasoe või toidukaup. Eriti puudutab see madalama sissetulekuga leibkondasid, kus kulutused toidule ja energiale moodustavad valdava enamuse tarbijakorvist.
Teisalt võib kiire hinnatõus panna paremas rahalises seisus inimesi kallimate kaupade puhul langetama ostuotsust kiiremini ja tooma oma tarbimist ajas ettepoole, kartuses, et hiljem kallinevad samad kaubad veelgi. Kuigi üks-ühest põhjuslikku seost on välja tuua keeruline, siis vaadates ajalugu, on inflatsiooni kiirenemisega kaasnenud Eestis suurem tõus automüügis kui näiteks riidekauplustes. Samamoodi võib inflatsioonihirm sundida kiiremini investeeringuid tegema ka ettevõtteid, kes seni nendega tagasi on hoidnud.
