Puuetega naisettevõtjate lood: kui uks sulgub, siis aken avaneb
24. november 2021, 20:21
«Kui armastad seda, mida teed, siis oledki õnnelik,» võtab vaegkuulja Merike Freienthali tarkus ilmekalt kokku viie puudega naisettevõtja teotahte ja elurõõmu. Aga kust ja kuidas see armastus leida?
Puuetega inimeste osakaal Eesti rahvastikust küündib viimasel kümnendil järjekindlalt üle 10% piiri. Lõppeva aasta alguses oli vastav näit 11%. Pool neist (täpsemalt 74 775 inimest) on raske puudeastmega, kellest ligi kolmveerand naised.
ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon tõdeb: riigid tunnistavad, et puudega naised ja tüdrukud on diskrimineerimise objektid. Eesti Puuetega Inimeste Koda ja erivajadustega inimeste tugikeskkond Helpific on märkinud, et Eestis puuduvad riiklikud poliitikad, mis pööraks tähelepanu puuetega naiste haavatavusele.
Puudub statistika, kui paljud puudega Eesti elanikud end ettevõtluses teostavad. Kuid viis neist tulid eelmisel reedel rahvusvahelise naisettevõtluse päeva raames konverentsile, kus rääkisid oma loo. Kõik nad on ise endale raskuste kiuste töökoha loonud ja lähtuvad motost: kes teeb, see jõuab.
Tulnuks ka Helpifici asutajana igapäevaselt abivajajaid ja -andjaid liitev Keiu Roosimägi. Paraku algas 37 eluaasta jooksul üle poolesajal operatsioonil käinud, kuid sellest hoolimata kahe osaühingu ja kolme MTÜ töös osaleval naisel just sel päeval keemiaravi...
Positiivsus saatuselöökidest hoolimata
Pimemassöör Jaanika Eller, vaegkuuljad Külliki Bode ja Merike Freienthal, reumaga võitlev Ingrid Põldemaa ning liikumis- ja nägemispuudega Mare Abner peatusid EEK Mainori turunduse erialajuhi Aet Kulli veetud diskussioonis erivajadustega naisettevõtjate toimetuleku võimalikkusel.
«ÜRO konventsioon sätestab puuetega naiste ja laste vajadused täiesti eraldi. Meil ei teadvustata neid piisavalt. Naised vajavad rohkem esile tõstmist, julgustust ja tuge. Olen õiguskantsleri puuetega inimeste töörühmas seda teemat esil hoidnud,» nentis Eesti Puuetega Naiste Ühenduste Liidu asutaja Mare Abner.
Põldemaa päevad mööduvad juba enam kui kaks kümnendit harvaesineva sidekoe haiguse luupusega rammu katsudes. «Esimeste uuringute järel anti mulle elulootust viis aastat. Aga teadus ja meditsiin on arenenud ning siin ma endiselt toimetan. Olen nagu õunakene – väljast ilus, aga seest katki,» naeratas vapper Saaremaa naine malbelt. «Mõjun täiesti terve inimesena, aga tegelikult läheb kogu energia sellele, et hommikuti end riidesse saada ja tööle jõuda. Vahel teen väga pikki päevi, siis paar päeva jälle puhkan.»
Olen nagu õunakene – väljast ilus, aga seest katki. Ingrid Põldemaa
Põldemaa veab Eesti Reumaliitu, tegutseb juristi ja koolitajana ning õpib pidevalt midagi – praegu näiteks graafilist disaini. «Olen alati samal ajal töötanud ja õppinud. Ettevõtlikkus ja ettevõtlus käivad käsikäes.»
«Kuulmisimplantaat andis mulle elu tagasi ja võimaluse muuta hobi tööks,» ütles Kodutare käsitöökeskust juhtiv Freienthal. «Suurim pidur on kindlasti hirm läbikukkumise ees. Aga kui ei ürita, siis ei saa niikuinii. Olen ka ise korduvalt põrunud, aga ikka uuesti proovinud.»
Külliki Bode kasutab kaht kuulmisaparaati ja tunneb varjamatut uhkust, et sai Eesti Vaegkuuljate Liidus aidata kaasa kirjutustõlke maaletoomisele. «Väidame, et kui me ei kuule, siis näeme seda paremini. Oskame lugeda suult ja kehakeelt jälgides. Juhime tähelepanu selge kõnelemise olulisusele,» tõi Bode näiteid.
«Olen eluaegne puudega naine. Väga raskele liikumispuudele lisandus hiljem nägemispuue,» kirjeldas aastakümneid saatusekaaslaste eest seisnud Abner. «Alguses oli väga raske – rahapuudus pitsitas, aruanded tekitasid segadust -, aga aegapidi harjusin. Nüüd olen tegutsenud juba nii kaua, et mõtlen sellele, kuidas ettevõtmised tütrele üle anda.»
13 aastat sügavat nägemispuuet põdenud Eller tunnistas siiralt: «Massaaž oli töötukassa kaudu mu ainuke võimalus. Varem tegutsesin panganduses ega uskunud algul kuidagi, et hakkan pimemassööriks. Eksisin. Nüüd olen ütlemata tänulik, et sain ühendada nii toreda töö ja võimaluse. Naudin klientidega suhtlemist ja tean, et nii ei saa tööstressi tekkidagi.»
«Töö ise on ju niivõrd pingeid maandav! Kui armastad seda, mida teed, siis oledki õnnelik,» tutvustas Freienthal ütlemata lihtsat, aga sageli ununevat tõde.
Puudus hädavajalikest tugimehhanismidest
Naiste arvamused lähevad lahku, kas peaks tarvitama sõna «puue», «erivajadusega» või «lisavajadusega» (Abner: «Kõige tähtsam, et veneaegne invaliid on kadunud.»), ent ühes on nad samal meelel: eneseteostusel ei tohiks takistuseks saada, kas see toimub MTÜ, OÜ, AS-i või FIE kaudu.
«Naistele on ettevõtluse sotsiaalne pool ja teiste abistamine loomuomane. Mina ammutan sealt küll omajagu väljakutseid. Teenuseid osutades võid ju saada ka tulu, mille paned uuesti tööle ja teed jälle midagi head,» selgitas Bode.
Üksmeelselt tõdeti, et nii mõnelegi alustavale ettevõtjale näitaks mentorlusprogrammid õige teeotsa kätte. «Riigi tugimehhanismid on hädavajalikud, et head ideed maha ei kukuks. Samuti sünniks suur kasu eneseusku, -kindlust ja -leidmist arendavatest koolitustest. 55-aastased ja vanemad on tööturul väga tõrjutud – siin aitaks ettevõtlusprogrammid,» loetles Põldemaa.
Samuti juhtisid naised tähelepanu suurtele valukohtadele nagu erinevad ligipääsud (eelkõige olulistesse asutustesse) ja info kättesaadavus.
Vabal ajal ammutab Eller energiat reisimisest – mida tihemini ja kaugemale, seda parem. Bode teatas aga päris ootamatult: «Mängin vaegkuuljate rokkbändis «Siin me oleme» akordionit ja kitarri. See on ehedaim tõestus, et termini «ei kuule» võib ära unustada!»
Konverents «Hoogu naiste ettevõtlusele», mille korraldas Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus koostöös Eesti Ettevõtluskõrgkooliga Mainor ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga, on järelvaadatav siin.
Motiveerivad mõtteterad puuetega naisettevõtjatelt
Jaanika Eller: «Ükspuha, mis tervisega ka ei juhtu, tasub igast pakkumisest kinni haarata. Mina ka ei arvanud, et hakkan massöörina tööle. Kui uks sulgub, siis aken avaneb. Püssi ei tasu kunagi põõsasse visata.»
Külliki Bode: «Üksi ei tee midagi, kõik sünnib koostöös. Kui ise usud millessegi, on su missioon sellest teistele rääkida.»
Merike Freienthal: «Suurim pidur on hirm läbikukkumise ees. Aga kui ei ürita, siis ei saa niikuinii. Olen ka ise korduvalt põrunud, aga ikka uuesti proovinud.»
Ingrid Põldemaa: «Üks ehteäri pidav sõber, ka haige inimene, ütles mulle: tahaksin anda osa reumaliidule, sest see teeb mu hingele pai. Kodanikuühiskonna alus ongi koostöö ning tahe ja oskus abivajajat märgata.»