Viisemann: mul hakkab süvenema tunne, et aeg, mil keskpankurid olid superstaarid, on jäänud minevikku
23. november 2021, 12:30
Mul hakkab süvenema tunne, et aeg, mil keskpankurid olid superstaarid, on jäänud minevikku, kirjutab LHV kaasasutaja Andres Viisemann.
Kui Alan Greenspan või Mario Draghi suutsid mõjutada investorite tulevikuootusi paari sõnaga, siis praegu võib olla mõne tehnoloogiasektori staarettevõtja sõnal suurem kaal kui Jerome Powelli või Christine Lagarde’i väljaütlemistel või veenmisel.
Ehkki ma ise tahaksin uskuda, et majandusteadus põhineb natukenegi reaalsusele (tegelikele kasumitele ja kassavoogudele) ning mitte ainult unistustele ja ootustele, on ohtlik alahinnata viraalselt levivate narratiivide mõju. Kui tarbijahindade kasv järgmise 12 kuu jooksul ei aeglustu, siis on keskpangad raske valiku ees. Neil on valida, kas asuda otsustavalt inflatsiooni ohjama või toetada majandust ja riskida veelgi kiirema hinnakasvuga tulevikus, mis hakkab sööma majandust.
Pidurdamatu hinnatõus
Kuust kuusse on muutunud tarbijahinnaindeksi kasv aina tempokamaks. Oktoobris küündis näiteks Ameerika Ühendriikides inflatsioon aasta baasile viiduna 6,2%-ni, mis on viimase 30 aasta suurim hüpe. Samal ajal oli aga sealse valitsuse 10-aastaste võlakirjade (nominaalne) intressimäär kõigest 1,58%, millest võib järeldada, et USA dollari reaalintressimäär oli –4,62%.
Euroala inflatsioon ulatus oktoobris aasta baasile viiduna 4,1%-ni, ületades Euroopa Keskpanga hinnakasvu eesmärki rohkem kui 2 protsendipunkti võrra. Sellest hoolimata jätkab Euroopa Keskpank võlakirjade kokkuostuprogrammi muutumatus mahus. Nii USA kui ka Euroopa keskpankurid paistavad olevat seisukohal, et hinnakasv on ajutine ning kõigest koroonakriisiaegse hinnalanguse peegelpilt. Sellega paistab haakuvat arvamus, et majanduskeskkond ei ole piisavalt tugev, et suudaks taluda 0%-st kõrgemaid intressimäärasid.
Milton Friedman väitis 1956. aastal, et inflatsioon on alati ja kõikjal rahanduslik nähtus, mille puhul rahamass kasvab kiiremini kui majanduse kogutoodang.
Kuid viimastel aastakümnetel kogetu näitab, et ainult rahamassi kasv üksinda ei põhjusta hinnakasvu kiirenemist juhul, kui tarbijad sellesse ei usu. See võib aga tähendada, et kui tarbijahindade tõus saab lõpuks siiski hoo sisse, siis ei ole seda võimalik isegi keskpankadel oma rahapoliitiliste hoobadega lihtsalt ja kerge vaevaga kontrollida.
Investeerimine inflatsioonilises keskkonnas
Laialt on levinud arvamus, et aktsiad pakuvad inflatsiooni vastu head kaitset. Ajalugu on siiski näidanud, et aktsiate tootlus on suurem siis, kui inflatsioonitempo on aeglane, ning kui hindade ja palkade kasvutempo kiireneb, siis aktsiate tootlus hoopis väheneb.
Kinnisvara, toorained ja väärismetallid on ajalooliselt pakkunud inflatsiooni vastu paremat kaitset kui aktsiad.
Kinnisvara puhul tuleb aga arvestada seda, et suurem osa investoreid rahastab oma investeeringuid sellesse varaklassi pangalaenu ja võlakirjadega. Sellisel juhul on väga suur vahe, kas võlg on võetud muutuva või fikseeritud intressimääraga. Kui tarbijahindade kasvutempo peaks jääma praegusele tasemele – mis on kaks korda kõrgem Euroopa Keskpanga poolt seatud eesmärgist –, on naiivne arvata, et intressimäärad püsivad samuti nüüdsel tasemel.
Ajalooliselt on intressimäärad olnud tavaliselt kõrgemad kui inflatsioonitempo. Praegune olukord, kus reaalintressimäärad (nominaalintressmäär miinus inflatsioonitempo) on negatiivsed, on pigem anomaalia. Senikaua, kuni reaalintressimäärad on –3%, jätkub ka kinnisvarahindade kiire kasv. Kui aga reaalintressimäärad peaksid jõudma positiivsele poolele, võib kiire kasv pöörduda kiireks languseks.
Mis puudutab Eesti ärikinnisvara, siis mind on pannud imestama see, et kuigi ärikinnisvara rendihinnad on lepingute alusel enamasti indekseeritud, on need tegelikult kasvanud märksa aeglasemalt kui tarbijahinnad – kui nad on üldse kasvanud. Eesti ärikinnisvara hinnatõus on tulnud peamiselt tänu intressimäärade langusele ja järjest suuremale laenuvõimendusele. Peale selle on investorid olnud langevate intressimäärade keskkonnas valmis maksma sama rendimaksete voo eest järjest kõrgemat hinda.
Me elame üha rohkem finantsialiseeritud maailmas, mis tähendab, et peaaegu iga investeering ja tehing tehakse laenu ehk finantsvõimenduse abil. Kui laenuvaba kinnisvara on suhteliselt väikse riskiga investeering, siis väikese omafinantseeringuga soetatud kinnisvara on kõike muud kui riskivaba. Sellisel juhul võib kaotada ka rohkem, kui pandi omakapitali tehingusse sisse.