Absoluutses vaesuses elavaid eestimaalasi on jäänud vähemaks

Absoluutses vaesus elavate inimeste osakaal Eestis vähenes Foto: Peeter Kümmel

Statistikaameti andmetel elas 2020. aastal absoluutses vaesuses 2,2 protsenti Eesti elanikkonnast, võrreldes 2019. aastaga vähenes nende osakaal 0,1 protsendi võrra.

Suhtelises vaesuses – ehk olukorras, kus leibkonna koosseisu arvestav kuusissetulek oli alla 631 euro – elas mullu ligi 270 800 inimest ehk 20,6 protsenti Eesti elanikkonnast, mis on samuti 0,1 protsenti väiksem kui 2019. aastal, teatas statistikaamet. Suhteline vaesus näitab sissetulekute ebavõrdsust riigis. 

«Absoluutses vaesuses elas möödunud aastal ligi 28 700 inimest, mida on mõnevõrra vähem kui sellele eelnenud aastal,» ütles statistikaameti juhtivanalüütik Anet Müürsoo. 

Absoluutses vaesuses elavate inimeste leibkonna koosseisu arvestav kuusissetulek oli alla 220 euro. Absoluutne vaesus näitab, kui suur osa ühiskonnast ei ole võimeline end ära elatama.

Üksikvanemad langesid suuremasse vaesusse

Võrreldes 2019. aastaga langes suhtelise ja ka absoluutse vaesuse määr vähemalt kolme lapsega paaride ja 18–24-aastaste hulgas, tõusis aga üksikvanemate seas.

«Suhteline vaesus oli suurim üksi elavate 65-aastaste ja vanemate vanusegrupis. Kõige suurem muutus toimus üksikvanemate seas – aastaga kasvas suhtelises vaesuses elavate üksikvanemate arv kümnendiku võrra. Absoluutse vaesuse määr oli jätkuvalt kõrgeim töötute hulgas,» täpsustas Müürsoo.

Kõige suurem oli suhtelise vaesuse määr Ida-Virumaal, 31,4 protsenti. Järgnesid 30 protsendiga Võru ja 29,3 protsendiga Valga maakond. Kõige madalam, 16,5 protsenti, oli suhtelise vaesuse määr Harjumaal. Tartu maakonnas oli näitaja 18,8 protsenti ja Lääne-Viru maakonnas 19,5 protsenti.

Absoluutse vaesuse määr oli kõrgeim Lõuna-Eestis, 2,5 protsenti, ja madalaim Lääne-Eestis, 1,4 protsenti.

Ilmajäetust kogevad vanemaealised

Ilmajäetuses elavaid inimesi ehk neid, kes ei saa endale mitmeid ühiskonnas levinud hüvesid lubada, oli 2021. aastal veidi vähem kui eelnevatel aastatel ehk 4,9 protsenti Eesti elanikkonnast. Kõige rohkem tajuvad ilmajäetust 65-aastased ja vanemad elanikud, kellest ilmajäetuses elavate osakaal on 7,8 protsenti, kõige vähem aga 18–24-aastased, kelles seas on vastav osakaal 2,5 protsenti. Aastaga oli kõige rohkem vähenenud just ilmajäetust kogevate laste ja noorte hulk.

Hinnangud põhinevad 2021. aasta Eesti sotsiaaluuringu andmetel, mille avaliku huvi peamine esindaja on sotsiaalministeerium. Uuringus osales 6467 leibkonda. 

Ilmajäetuse määr näitab nende isikute osatähtsust, kes ei saa endale võimaldada vähemalt viit komponenti 13 komponendist: 

• üüri- ja kommunaalkulude tasumist
• kodu piisavalt soojana hoidmist
• ettenägematuid kulutusi
• üle päeva liha, kala või nendega samaväärseid valke sisaldava toidu söömist
• nädalast puhkust kodust eemal
• autot
• kulunud või kahjustatud mööbli väljavahetamist
• kulunud riiete asendamist uutega
• vähemalt kaht paari heas seisukorras ja kohalikus kliimas sobilikke välisjalanõusid
• kas või väikese summa kulutamist enda peale igal nädalal
• regulaarselt mõnes tasulises vaba aja tegevuses osalemist
• vähemalt kord kuus sõprade või sugulastega kokkusaamist, et koos süüa-juua
• vajadusel isiklikul otstarbel kodus interneti kasutamist