:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
/nginx/o/2021/10/29/14174010t1hf7ca.jpg)
- Mida iganes te lähikuudel ostukorvi laote, nagunii maksate kassas rohkem
- Ent ärge arvake, et keegi teie kõhu arvelt rikastuks
- Küsimus on puhtalt ellujäämises – või hingusele minekus
Seal lähedal, kus keskealine naine, helesinised kummikindad käes, surub läbipaistvatesse plastkarpidesse kolm pruunikat kanatükki; kus pool tosinat meest seisab liini ääres ja lõikab pika noaga kamara küljest lahti roosaka tailiha; kus ühtekokku on ühes vahetuses ametis veidi üle poolesaja valges riietuses töötaja – seal paistab üks tegelane silma raugematu nobedusega. Ta haarab liinilt õhukesed suitsuvorstiviilud ning tõstab need eksimatult pakendialusele. Ta liigutab end kiiremini, kui kõrvaltvaataja silmad tema liigutusi saata suudavad.
Ta on pärit Saksamaalt. Tema oskuste ja suutlikkuse eest tuli Nõo Lihatööstusel maksta 1,3 miljonit eurot.
«Ta ei väsi, ei puhka, ei võta haiguslehti ega küsi palka juurde,» kiidab veidi rohkem kui aasta eest Nõo Lihatööstuse tegev- ja finantsjuhiks saanud Ragnar Loova. Jutt on ettevõtte tuiksoonest, viilutus-pakendusliinist.
Ühes Loova eksib: nüüd küsib moodne, nelja töökäega masin raha juurde. Sest elektri hind on alustanud rallit rekordilistesse kõrgustesse. Ilma elektri-, aga ka muu energiata, tulgu see õlist, diislikütusest või gaasist, mille hind on samuti kerkinud, pole võimalik toitu teha, sh vorsti viilutada ja pakendada.
Alustuseks neelavad suures koguses energiat juba ruumid, kust toit alustab pikka kaubanduslikku teekonda meie lauale. Nõo Lihatööstuse tootmisruumis püsib temperatuur 8–10 kraadi, eri ladudes 2–6, sügavkülmalaos koguni –18 kraadi – ikka selleks, et toodang riknema ei läheks. «Kui suvel oli sooja keskmiselt 25 kraadi, siis võib igaüks ette kujutada, mida see meie jahutusvõimsusele tähendas,» lausub Loova. Ja mida tähendab see elektriarvetele. Eelmisel aastal kulus Nõo Lihatööstusel energia eest tasumiseks 600 000 eurot, selle aasta eest, prognoosib Loova, kerkib summa tõenäoliselt miljoni euroni.
/nginx/o/2021/10/29/14174011t1h42bb.png)
Koledad arvud
Suured energianeelajad on ka kõikvõimalikud masinad, alates neist, mis seotud piima vastuvõtuga, kuni nendeni, mis töötlevad reovett, loetleb Valio piimatööstuse tegevdirektor Maido Solovjov. 90 protsenti elektrist kulub Valios mootoritele, mis segavad, pumpavad ja teevad muid protseduure. Mullu maksis Valio elektri eest miljon eurot, tänavu võib see summa kerkida üle kahe miljoni euro, prognoosib Solovjov. Teist sama palju suureneb tema sõnul aasta lõpuks tõenäoliselt väljaminek muude energiaallikate, nagu gaasi ja põlevkiviõli eest.
Erinevalt töötajaist, kelle palgatõusu asjus saab ettevõte läbi rääkida, ei anna energiat nõudvad masinad läbirääkimisteks mingit ruumi.
Masinad ja seadmed, mis on aidanud kõikjal tootmist tõhustada* – ei vaja need puhkepause ega võta haiguslehte –, näitavad nüüd, et võivad nemadki ettevõttelt raha juurde küsida, nagu küsivad töötajad palka. Kusjuures erinevalt töötajaist, kelle palgatõusu asjus saab ettevõte läbi rääkida, ei anna energiat nõudvad masinad läbirääkimisteks mingit ruumi.
Resümee: «Aastases vaates, kui energiahinnad peaksid jääma tänasele tasemele, muutub [Eesti] kohalik toidutootmine selgelt kahjumlikuks,» nendib Põhjamaade liha- ja toiduainetööstuse suurettevõtte HKScan Baltikumi ärikontroller Markus Kirsberg.
Ja tõuseks siis üksnes energiahinnad, mis veel hiljuti, olenevalt mõistagi ettevõttest, moodustasid toodangu omahinnast 2–10 protsenti, ent aasta lõpuks hakkavad mõnel pool moodustama kaks korda rohkem. «Väga ränk,» nendib selle kohta Eesti suurima joogitootja A. Le Coqi juht Tarmo Noop. Ei, kerkinud on ka kõige muu hinnad – ja seda paljudel puhkudel juba aasta algusest –, mis piimapaki, leivapätsi või vorstikangi tootmise kulu üles löövad.
/nginx/o/2021/10/29/14174015t1hb08d.jpg)
Palun väga, siin on näited, mida Postimehe usutletud seitsme suure toiduainetööstusettevõtte esindajad välja toovad. Toorpiima hind tõuseb aasta lõpuks mullusega võrreldes 20 protsenti, nagu on juba tõusnud suhkru hind. Sama palju on läinud kallimaks transpordi ja logistika hinnad. Sööda hind on tõusnud aastaga vähemalt 30 protsenti, nagu ka teravilja hind. Pakendid on läinud kallimaks ligi 35 protsenti. Värsked marjad, mida kasutab kondiitritööstus, maksavad mullusega võrreldes 50 protsenti ehk poole rohkem, nagu ka või, margariin ja õli. Palgad on kerkinud keskeltläbi 10 protsenti, sest töökäsi napib – neid tuleb mujalt üle osta.
Toiduainete tootjad on juba kuude kaupa saanud koostööpartnereilt, näiteks pakendite ja lisandite müüjailt hinnatõusuteatisi, ja «need arvud, mis sealt vastu vaatavad, on väga koledad», ütleb Tere ja Farmi Piimatööstuse emaettevõtte Nordic Milk juhatuse liige Ülo Kivine. «See on väga teistmoodi sügis.»
«Elame sisendhindade pideva tõusu keskel,» nendib Eesti suurima pagaritööstusettevõtte Eesti Pagar juhataja Ragnar Kõiv.
Tagatipuks puudub kindlus, et kõike, mida toidu tootmiseks vaja, edaspidi üldse saada oleks. Autotööstus juba vaevleb kiibikriisis, lisaks annab seal tunda alumiiniumi, magneesiumi ja vase puudus. «Kui tarneahel enam ei tööta või keegi ketist läheb pankrotti,» lausub HKScani esindaja Kirsberg, «on lugu väga keeruline ja ei tea, mis siis saab.»
Nii elektri, gaasi kui ka kõigi muude hindade tõus, mis surub Eestimaa toidutootjad kahjumlikkuse kursile, tähendab, et keegi peab kerkinud hinnad kinni maksma. See keegi saab olla vaid Eesti tarbija.
Tuleb kannatada
Kuid hindade kergitamine ei ole midagi sellist, mida tootjad kerge käe ja südamega teeks. Sest see vähendab nõudlust, põhjendab A. Le Coqi juht Noop. Siiski oli Tartu õlle- ja joogitootja sunnitud lõppeva kuu algul, tulenevalt peaasjalikult teravilja hinna tõusust, tõstma oma toodete (v.a mahlad) hindu keskmiselt 3,6 protsenti, mis teeb 2–4 senti pooleliitrise pudeli või paki kohta. Sügise hakul, tunnistab Noop, valitses arvamus, et elektri hind kerkib 30 protsenti. Aga kui tegelikkus selle arvamuse valusalt uppi lõi, ei jää Noobi sõnul A. Le Coqil esialgu üle muud kui kannatada, sest teist hinnatõusu äsjasele otsa teha ta võimalikuks ei pea.
Valio tegevjuht Solovjov tunnistab, et ettevõtte juhid mõtlevad, enne kui hinda tõstavad, kümme korda läbi, mida tootmises ette võtta, et ostja rahakotti vähegi säästa. Ent sellegipoolest on pidanud Valio tema sõnul hindu juba kergitama.
Ka Nõo Lihatööstuse juht Loova kinnitab, et hindade tõstmine ei ole sugugi esimene samm, millega leevendada rahaliselt pingsaks kujunenud olukorda. Esmalt püüab ta oma meeskonnaga üle vaadata, kas tootmises annab midagi tõhusamalt ja soodsamalt teha (vt lisalugu). Kummatigi möönab Loova, et hinnatõusu variandid on juhtkonna laual, kuid lisab: «See on viimane samm, kui me ei leia majas efektiivsust või partneritega kompromissi. Ei ole meie huvi hindu tõsta.»
Ega tootjate tahe või ärilised kalkulatsioonid pasteedi ja rulaadi, juustu ja jogurti letihinda määragi. Viimane sõna jääb ikkagi kauplustele, kui kõrgele kerkinud hinnaga tooteid nad oma riiulitele üldse võtavad. Rimi keti ostujuht Maris Rannus ütleb, et iga hinnamuutus, mille tootja teeb, peab olema objektiivselt põhjendatud. «Mõistagi anname endast parima, et tarbijale muutust ei tuleks või muutuse vältimatuse korral oleks muutus minimaalne,» ütleb ta. «Võimalusel asendame kallinevad tooted samaväärsete alternatiividega.»
Ka Maxima keti Eesti turundusjuht Tiia Schapel avaldab, et neil ei ole kavatsust hindu tõsta, sest soovivad kinni pidada oma lubadusest, et neilt saab kaupa turu odavaima hinnaga. Peagi avab Eestis uksed Saksa keti Lidl kaheksa kauplust, mis kuulutavad, et pakuvad parimat kvaliteeti madalaima hinnaga.
/nginx/o/2021/10/29/14174013t1h8e5d.jpg)
Sedasi on kujunenud olukord, kus toidutootjad on pitsitatud ühelt poolt nii elektri, tooraine, pakendite ja muu hinna tõusu ning teiselt poolt kaupluste allapoole suunatud hinnasurve vahele. Kauplused omakorda, nagu seletab Rimi esindaja Rannus, peavad arvestama omavahelist konkurentsi, mis surub hindu alla, ent teisalt on kasvanud ka nende kulud, näiteks energiale ja palkadele. «Seega on olukord väga keeruline ning kahju kannavad kõik ahela osad,» nendib Rannus.
Kokkuvõttes tähendab see, nagu tunnistavad toidutootjad, et hinnatõusust pole pääsu. Ainuüksi elektri senine kallinemine tõstab Eesti Pagari juhi Kõivu sõnul nende toodete letihinda 10–15 protsenti.
Määramatu tulevik
Piimatootja Nordic Milk juhatuse liikme Kivise sõnul ootab uuel aastal toidukauplustes ees viimaste aegade suuremaid hinnatõuse. Ta ei salga, et olude sunnil tuleks hindu kergitada juba homme, kuid kauplustega sõlmitud lepingud ei luba seda teha. «Eks tooraine ja energia hind jõuab lõpuks ikka kaupluseletile,» tõdeb Kivine. Nordic Milk on uued hinnakirjad välja kujundanud ning saadab need uuel nädalal kauplustele tutvumiseks ning seejärel läbirääkimisteks.
Toidutootjad on pitsitatud ühelt poolt elektri, tooraine, pakendite ja muu hinna tõusu ning teiselt poolt kaupluste allapoole suunatud hinnasurve vahele.
Nõo Lihatööstuse juhi Loova sõnul tuleb neil selleks, et ellu jääda, kergitada järgnevatel kuudel hindu 4–5 protsenti. Kusjuures, lisab ta, sellest ei piisa, et pelgalt energiahindade tõusu tasa teenida. «Kui jõuame [kaupluste] kettidega kokkuleppele, et pingutame mõlemad püksirihma, siis aasta kuni kahe perspektiivis suudame sellise hinnatõusuga hakkama saada,» ütleb Loova. Hakkama saamine tähendab seda, et lähima aasta-kahe jooksul uut hinnatõusu ette võtta poleks vaja. Ent ta hoiatab: «Kuue kuu või aasta pärast võin rääkida teist juttu, sest määramatust on väga palju.»
Seda määramatust ei hajuta kuidagi ka Nõo ettevõtte tuiksoone, viilutus-pakendusliini väsimatu ja katkematu täppistöö. Pigem vastupidi, sest probleemid energiaga, mis tuiksoont tegutsemas hoiavad, püsivad prognoosimatud.
*Varem lõikasid Nõo Lihatööstuse töötajad kahes vahetuses, kummaski 10–15 inimest, 20 tonni lihatooteid; nüüd on lihalõikusosakonnas töötajaid 10 protsenti vähem ning ühe vahetusega tuleb lihalõikusliinilt 30 tonni tooteid.
Säästukohad on napid, isegi päikeseparkidest jääb väheks
/nginx/o/2021/10/29/14174017t1h5399.jpg)
Liha- ja toiduainetööstuse ettevõtte HKScan Baltikumi ärikontroller Markus Kirsberg teab nippi, kuidas raketina taevasse sööstnud elektri ja muude hindade pealt kõvasti kokku hoida. «Alati on võimalik mitte toota – siis ei ole kulu,» ütleb ta, seda naljaga pooleks.
Kui tõsiselt rääkida, siis kiirelt tõusnud energiahindadele kiireid lahendusi kahjuks pole, lausub Kirsberg. Kas või sellepärast, seletab ta, et tootmisseadmete väljavahetamine uute ja energiasäästlikumate vastu pole põrmugi odav.
Üks võimalus kokkuhoiuks oleks jälgida elektri ja gaasi börsihinda ning lülitada osa seadmeid tööle ainult siis, kui börsihind on võimalikult madal, pakub Nordic Milki piimaettevõtete juht Ülo Kivine. Tegelikkuses on seda aga keeruline, sageli isegi võimatu teha, kui soodsaim hind on näiteks öösel kella kolme ajal, lisab ta. Tööstustootmine, mis kestab enamasti vahetpidamata, ei ole nagu kodune pesupesemine, kus pesumasina võib käivitada paariks tunniks pärast südaööd. «Kiireid muutusi on keeruline teha,» tunnistab Kivine, «sest hinnatõus on tulnud järsku.»
Ühe tõhusaima viisi energiakokkuhoiuks annab päikeseenergiapark, mille näiteks joogitootja A. Le Coq on rajanud Tartu piiril asuva logistikakeskuse katusele. Aga see ei kata kaugeltki keskuse kogu energiavajadust ning Noobi sõnul ei tasu lootagi, et päikesepatareide abil võiks tulevikus hoida käigus tervet tehast, mille energiatarve on olenevalt protsessidest kohati väga suur.
Suve lõpus avas ka HKScan Tallinna lähedal Jüris uue logistikakeskuse, mille päikesepaneelide abil saab seal vähendada võrguelektri tarbimist kolmandiku võrra.
Valio piimatööstuse tegevdirektori Maido Solovjovi hinnangul kulub 10–20 aastat, enne kui valmivad uuel tehnoloogial põhinevad tootmisseadmed, näiteks robotid, mis aitaks energiahindade kahekordset tõusu tasa teha. Kuna tootmist üleöö ümber korraldada pole tema sõnul võimalik, ei jää esialgu üle muud kui kulud veel kord üle vaadata ja vaagida, kust saaks säästa.
Nõo Lihatööstus on leidnud säästuvõimalusi sellest, et on soetanud müügimeestele gaasiseadmega autod ja võtnud osas pakendites kasutusele õhema kile, samuti suunanud külmajaamade jääksoojusenergia kontori kütmiseks, mis tänavu annab 10 000 eurot kokkuhoidu. «Mastaapset kulusäästu me siiski ei saavuta,» tunnistab ettevõtte juht Ragnar Loova. Ja lisab: «Oleme efektiivsuse tasemelt punktis, kus veel midagi [säästvat] välja pigistada on keeruline.»
Ent elu sunnib otsima ka pisemaid võimalusi, kuidas kulusid ikkagi kontrolli all hoida ehk olemasolevat paremini kasutada ja vähem raisata. Näiteks Eesti Pagar pakendab tooteid, kui vähegi võimalik, suuremate kogustega, et ühikuhind tuleks soodsam. «Isegi pappkastide kõrgused oleme ära optimeerinud, et ei maksaks õhu transportimise eest,» ütleb ettevõtte juht Ragnar Kõivu. «Toorme ostame sisse võimalusel üldse pakendita – jahu läheb veokist otse torni – või suurtes hulgipakendites.»
Nagu öeldakse: abiks seegi.