/nginx/o/2021/10/22/14157568t1h8c05.jpg)
Selle aasta Nobeli majandusauhinna võitsid majandusteadlased David Card, Joshua Angrist ja Guido Imbens. Kõik kolm laureaati on uurinud majanduse toimimist üksikisiku vaatepunktist ja otsinud vastuseid sellistele küsimustele, mis vähemal või rohkemal määral mõjutavad meie kõigi elu, kirjutab Eesti Panga ökonomist Tairi Rõõm.
Tänu nende uuringutele on meil paremad teadmised näiteks sellest, kuidas haridustee pikkus mõjutab tuleviku sissetulekuid, kuidas ulatuslik immigratsioon avaldab mõju kohalike elanike töö leidmise võimalustele ja töötasudele ning kuidas alampalga tõstmine mõjutab hõivet.
Mikroökonoomikas (majandusteaduse haru, mis uurib üksikettevõtteid, -isikuid ja turge) on keeruline põhjuslikke seoseid analüüsida, kuna majanduskeskkond on pidevas muutumises. Pole võimalik mingitele küsimustele vastuseid otsides n-ö taaslavastada endisi olukordi ja vaadata, mis oleks juhtunud, kui inimesed oleksid teinud teistsuguseid valikuid või kui poliitikameetmed oleksid olnud teistsugused.
Tänavused Nobeli majanduspreemia laureaadid viisid oluliselt edasi meie teadmisi selles vallas, kuidas rakendada põhjuslike seoste väljaselgitamiseks loomulikke eksperimente (natural experiments). Näiteks ravimiuuringutes kasutatakse põhjuslike seoste tuvastamiseks kontrollitud juhuvalimil põhinevaid katseid (controlled randomized experiments) – osale juhuslikult valitud katsealustele manustatakse ravimit, teistele platseebot ja hinnatakse selle põhjal ravimi mõju.
Majandusteaduses pole enamasti võimalik selliseid eksperimente läbi viia. Eesti-suguses riigis ei saa näiteks anda osale juhuslikult valitud kooliõpilastele rohkem haridust, teisele grupile vähem ja vaadata, kuidas see mõjutab nende sissetulekuid tulevikus. Selle asemel tuleb leiutada viise, kuidas uurida põhjuslikke seoseid olemasolevate andmete põhjal. Tänavuste nobelistide peamine panus majandusteadusesse ongi see, et nad täiendasid meie teadmisi, kuidas leida sobilikke andmeid ja milliseid meetodeid rakendada, et tuvastada loomulikke eksperimente ning selle kaudu saavutada juhuvalimil põhinevate katsetega sarnane olukord.
Tänavuste nobelistide uuringud on ka aidanud parandada või isegi ümber lükata varasemaid teadmisi teatud valdkonnas. Angrist ja Imbens on eelkõige andnud olulise panuse inimeste ja ettevõtete käitumise analüüsi ehk mikroökonomeetriliste meetodite arendamisse, mille abil on võimalik analüüsida põhjuslikke seoseid muutujate vahel. Card on samuti seda metoodikat arendanud, ent tema peamine panus on mitmed murrangulised uuringud, mis on aidanud muuta või ümber lükata varasemaid teadmisi olulistes töö-ökonoomika valdkondades ning pannud aluse uute uurimissuundade arengule.
Nii Joshua Angrist kui ka David Card viisid mitmed oma varasematest murrangulistest uuringutest läbi koostöös Alan Kruegeriga. Kuna Nobeli preemiat ei anta välja postuumselt, siis Krueger seda paraku ei saanud. Olulised uuenduslikud analüüsid, milles kasutati loomulikke eksperimente, sündisid aga just sellest koostööst.
Näiteks analüüsisid Card ja Krueger alampalkade mõju nii, et võrdlesid töötajate hõivet muidu väga sarnastes ettevõtetes, mis asusid ka geograafiliselt lähestikku, aga kus ühtedes pidid tööandjad alampalga tõusu tõttu töötajate palku tõstma ja teistes mitte (Card ja Krueger 1994). Loogiline on eeldada, et kui alampalka tõstetakse, siis ettevõtete kulud suurenevad ning osa töötajaid kaotab töö ehk hõive väheneb. Card ja Krueger aga näitasid, et see pole nii – alampalga tõusuga ei kaasnenud mingit märgatavat mõju hõivele.
Valdav osa USA andmetel põhinevaid uuringuid on jõudnud sarnasele järeldusele kui Cardi ja Kruegeri uuringud: alampalga mõju hõive langusele on väike või olematu. Sarnasel metoodikal põhinevaid analüüse on tehtud ka Eestis ja siinsed uuringud on samuti näidanud, et mõju hõivele on kas väga väike (Hinnosaar ja Rõõm 2003) või puudub üldse (Ferraro, Hänilane ja Staehr 2018).
Angrist ja Krueger on uurinud, kuidas mõjutab koolis käidud aastate arv sissetulekut. Sellist põhjuslikku seost on raske välja selgitada, kuna inimestel on väga erinevad valikud ja põhjused, kui kaua koolis käiakse ning neid kõiki pole võimalik analüüsis arvesse võtta. Et seosest aru saada, vaatasid nad muidu sarnaseid koolilapsi, kellel oli erinev ainult sünnikuupäev (Angrist ja Krueger 1991).
USAs lähevad kooli kõik lapsed, kes on sündinud teatud kalendriaastal. Sõltuvalt osariigist on aga koolis käimise kohustus kuni 16- või 17aastaseks saamiseni. Seetõttu tekib osal lastel võimalus koolitee lõpetada peaaegu aasta varem kui teistel. Võrreldes õpingute jätkajaid nendega, kes eelistasid võimalikult varakult õpingud lõpetada ja tööle minna, said nad teada, kui palju mõjutavad tulevasi sissetulekuid erinevused haridustee pikkuses. Nad leidsid, et varakult õpingud lõpetanutel oleks täiendav aasta hariduse omandamist suurendanud tulevast sissetulekut ligikaudu 9% võrra.
David Card on uuenduslike lahendustega mõjutanud ka uuringuid selle kohta, kuidas ulatuslik töötajate sisseränne mõjutab kohalike inimeste töö leidmise võimalusi ja sissetulekuid. Tema uuringutest on alguse saanud terve koolkonna uuringud, mis keskenduvad immigratsiooni analüüsimisele. Card näitas, et sisserände mõju on väike (Card 1990).
Ka hilisemates uuringutes on samale tulemusele jõutud, küll aga sellise täiendusega, et sisserännanud töötajad mõjutavad üksteise sissetulekuid: hiljem saabunud immigrantide lisandumine kohalikule tööturule vähendab nende immigrantide sissetulekuid, kes on riiki saabunud varem. Üldisemalt mõjutab sisseränne negatiivselt neid töötajate gruppe – nii kohalikke kui ka varem saabunud sisserändajaid –, kellega immigrandid samadele töökohtadele konkureerivad (Borjas 2003, Card 2009).
Viimastel aasatel on David Card koos kolleegidega viinud läbi ka mitmeid analüüse, mis keskenduvad palkade ebavõrdsusele. Taas on tegu olnud mõjukate artiklitega, mis on avanud uusi uurimissuundi. Kasutades keerukaid paneelandmetel põhinevaid mudeleid, on nad näiteks näidanud, kui suure osa soolisest palgalõhest põhjustab see, et mehed töötavad sagedamini ettevõtetes, kus makstakse kõrgemaid palku, ning kui suure osa asjaolu, et ettevõtete siseselt makstakse meestele kõrgemaid palku kui naistele (Card, Cardoso ja Kline 2016). Ka Eestis on palkade ebavõrdsust uuritud sama metoodikat kasutades. Eesti andmetel põhinev uuring näitas, et siin mängivad ettevõttesisesed palgaerinevused soolise palgalõhe kujunemisel suuremat rolli kui rikkamates riikides (Meriküll, Masso ja Vahter 2020).
Majandusteaduses läbi viidavad empiirilised uurimustööd on David Cardi, Joshua Angristi ja Guido Imbensi eestvedamisel läbi teinud suure arengu ja tugevdanud majandust teadusharuna. See on aidanud parandada meie kõigi heaolu.
David Card (sündinud 1956) on Kanada/USA päritolu majandusteadlane, kes töötab California ülikoolis Berkeleys Ameerika Ühendriikides.
Joshua D. Angrist (sündinud 1960) on USA majandusteadlane, kes töötab Massachusettsi tehnoloogiainstituudis Cambridge’is Ameerika Ühendriikides.
Guido W. Imbens (sündinud 1963) on Hollandi/USA päritolu majandusteadlane, kes töötab Stanfordi ülikoolis Ameerika Ühendriikides.
Alan Krueger (sündinud 1960) oli USA majandusteadlane, kes töötas Princetoni ülikoolis ja USA riiklikus majandusuuringute büroos.