Positiivsena paistab silma, et koduostjad on varasemate aegadega võrreldes põhjalikumad ja teadlikumad. Kui kümme aastat tagasi küsiti näiteks maja fassaadi, energiaklassi või ülalpidamiskulude kohta võrdlemisi vähe, siis nüüd on pigem vähe neid, kes täpsemalt ei uuri. Muutunud on eelistused nii asukoha, planeeringute kui muu osas. Eriti noored ei soovi kulutada palju aega transpordile, populaarsed on hea ühendusega asukohad. Lisaks otsitakse terviklikku elukeskkonda ja suuremad arendajad ei ehita enam mitte ühte üksikut maja, vaid reeglina mitu maja koos haljastuse ning infrastruktuuriga.
Kas uus kriis?
Mõneti meenutab turul toimuv aastaid 2006–2008, kus arendati palju ja tempokalt ning hinnad kasvasid kiiresti. Murelikku küsimust, et ega me samal kursil liikumas ei ole, on siin-seal kuulda. Kuigi eemalt vaadates võib selline mulje tekkida, siis valdkonnas sees olles näeme siiski olulisi erinevusi. Peamiseks erinevuseks on turul tegutsevad arendajad – kui viimase suurema kriisi ajal võis piltlikult öeldes igaüks arenduses kätt proovida, siis praegu on turul pea eranditult suured ja professionaalsed arendajad, kes oskavad võimalikke riske paremini hinnata, on hästi kapitaliseeritud ning paljud neist ka aastakümnete pikkuse kogemusega.
Mida soovitada?
Mida aga soovitada neile, kes praegu oma kodu soetada sooviksid? Eks soovitustega ongi keeruline. Kinnisvarahindade langust ootama jääda ei tasu ja paistab, et seda ka ei tehta. Kui pakutavad uusarendused taskukohased ei ole, tasub vaadata järelturu poole, kus soodsamaid kahetoalisi saab ehk juba 60 000 euroga ning kus eraisikult ostes võib olla lihtsam läbirääkimisi pidada kui otse arendajalt uut korterit ostes.