Kuidas toidupäästjad Keilas jagamiskapi käima panid

Toiduringkuskappi võivad kõik huvilised sisse piiluda. Foto: Erakogu

Toiduringluskapp on koht, kuhu saab viia kodus üle jääva, aga igati söögikõlbliku toidukraami. Kõik soovijad võivad kapist omakorda toitu võtta. Keila toidujagamiskapi toimimisest rääkis Liisa Kaupmees.

Kaupmees oli üks Keila Ringmajanduse MTÜ rajajatest, kes kapimõttega lagedale tuli. Esimesel kuul oli sagimist kapi ümber päris palju. Inspiratsiooni saadi Laulasmaalt ja Tartust, kus toiduringluskapid juba mõnda aega aitavad inimestel söögikraami vahetada. Küsitlus linnaelanike seas kinnitas, et sedasorti algatus oli Keilas väga oodatud.

Selleks, et kapp käiku saada, tuli sellega toimetama leida grupp vabatahtlikke. «Keegi meist ei tee seda palgatööna, vaid oma vabast ajast. Väike ajaaken, millal sa vabatahtliku tööd teed, peab olema piisavalt lühike, et motivatsioon säiliks,» selgitas Kaupmees. «Vabatahtlikud puhastavad kappi, viskavad ära üle jäänud asjad. Enamasti ei ole seal küll midagi ära visata. Nad annavad ka teistele märku, mis seis on,» lisas ta.

Vabatahtlikud toiduringluskapi juures. Foto: Erakogu

Kapi, kuhu toit panna, annetas Keila tarbijate ühistu ja kohalik baptisti kogudus leidis oma maa peal kapile paiga. Nii asub see üsna linna keskel ja mööda minnes on kõigil huvilistel võimalik sinna miskit jätta, midagi kaasa võtta või niisama huvist ukse vahelt sisse kiigata.

Kõik võivad kapist toitu võtta

Kappi võivad kasutada kõik soovijad. «Keegi kasvatab suvikõrvitsat, siis mul on  korteriinimesena hea seda kapist võtta. Kui ma jälle ostan suure paki kuivaineid, mida ma ei jõua ära süüa, siis viin need sinna.» Nii aitab kapp kaasa sellele, et toit raisku ei läheks. Paraku visatakse Eestis igal aastal tonnide kaupa täiesti kõlblikku toitu minema. Kui mõni tegus perenaine on hoidiste tegemisega liiga hoogu sattunud, siis kõlbavad ka need kappi panna.

Asja teine pool on see, et meil on ka palju inimesi, kes peavad iga toidukorda hoolikalt planeerima. «Toiduringluskapi puhul keegi ei küsi, miks sa sealt võtad. Kas sul jäi üle suvikõrvitsat ja tuli maasikamoosi isu või jäi sul toidupoes raha puudu,» võttis Kaupmees asja kokku.

Pealegi soovivad inimesed teisi aidata ja toidukraami jagada. Selline kapp linnaruumis tekitab põnevust ja selle üle saab arutleda. Kui kaupa viid, ei pea kapist midagi kaasa võtma. Kapist võib aga toidukraami võtta, ilma et sa sinna midagi lisanud oleksid.

Kiiresti riknevat kaupa ei maksa viia

Kuigi igasugune toidukraam on oodatud, ei maksa kappi viia piima- ja lihatooteid, sest need lähevad kiiresti halvaks. Eelmises elus on kapp olnud küll külmkapp, kuid praegu pole see sisse lülitatud.

Õnneks tekib kapis väga vähe prügi, kuigi toitu viiakse sinna päris palju ja juba otsitakse kapile kaaslast. «Seal on asjalikud asjad, millest saab midagi valmistada või kohe ära süüa.»

Iga päev keegi kapi kohta täpset statistikat ei tee ja see polegi eesmärk. Tavaliselt viivad inimesed sinna kraami õhtul pärast tööpäeva lõppu ja siis on kapp pungil. Järgmise päeva pärastlõunaks on see jälle tühjaks söödud, mis on igati tore.

Õunahooajal on kapis eraldi kast õuntega. Ükspäev oli kappi viidud suurem ports torte ja kooke. Teisel päeval oli seal väga lai saiavalik. Vürtsikate toitude austajatele oli kapis aga toidukomplekt mündise krevetikarri tegemiseks. Ühes pakis oli koos kõik vajaminev toidukraam ja retsept.

Laulasmaale paigutati selline kapp juba kevadel

Külaelanike seas tehtud küsitlus selgitas, et majapidamistel jääb enim üle kodutoitu, aiasaadusi, kuivaineid ning küpsetisi. Kapi kasutamise peamiseks argumendiks peavad külaelanikud toidupäästmise ideed kui sellist. Lisaks peetakse oluliseks kapi mugavat asukohta, puhtust ning võimalust ülejääv toit keskkonnasäästlikult realiseerida.

Algatuse eestvedajad soovivad juurutada mõtteviisi, et toit ei ole prügi, vaid väärtuslik ressurss. «Toiduringluskapi eesmärk ei ole sotsiaalsete probleemide lahendamine. Peamine idee on raiskamist vähendava mõtteviisi ja toidukordade planeerimise harjumuse juurutamine, kuivõrd statistikast nähtub, et 53 protsenti  toiduraiskamisest toimub just leibkondades,» märgib Rohelise valla idee algataja Kairi Niinepuu-Mark.

«Oluline on saada üle valehäbist ning pidada normaalsuseks, et ülejääv toit ei lähe prügikasti, vaid see tarvitatakse ära – näiteks naabriga jagamise teel. Loodame, et kogukondade huvi ülejäävat toitu omavahel jagada suureneb, kui ilmneb, et see protsess on tegelikult lihtne,» nendib Niinepuu-Mark. Laulasmaa toiduringluskapp kutsuti ellu 18 päevaga.

Laulasmaale paigaldati päikeseenergial toimiv toiduringluskapp Foto: Erakogu