Õllepruulijad Aafrikat avastamas

Heinekeni õlu. Foto: SCANPIX

Aafrikas käib kõva pruulimine. Olukorras, kus jänkid õlut jälestavad, britid-iirlased pubisid sulgevad ja venelased vastikuid õllemakse kehtestavad, vaatavad 160 miljardi dollarilise õlletööstuse silmad Sahara-taguse Aafrika avaruste poole.

SABMiller, mis alustas oma Aafrika-seiklusi 1990ndatel, valab 80 miljonit dollarit uude õlletehasesse Ugandas, kahekordistades oma tütarfirma Nile Breweriesi tootmisvõimsust. Mis ühtlasi tähendab, et SABMilleri viimase nelja aasta investeeringud Aafrikasse ületavad 1,65 miljardi dollari piiri.

Diageo, mis varustab maailma Guinnessiga, on viimase viisaastakuga kallanud Aafrikasse üle 1 miljardi dollari.

Kui Etioopias mullu pruulikodasid erastati, tegid rahvusvahelised õllefirmad kambaka, Hollandi Heineken haaras 160 miljoni dollari eest lausa kaks.

Aafrika on «järgmised kolm kuni viis aastat üks atraktiivsemaid tärkavaid õlleturge,» ütles Morgan Stanley analüütik Michael Steib, kes näeb peamise kasvupidurina piiratud tootmisvõimsust.
«Mida suurem tootmisvõimsus, seda kõrgem tarbimine inimese kohta,» ütles ta.

Tulemata on vaid maailma esipruulija Anheuser-Busch InBev. Kolm põhirivaali ja prantslaste Castel on aga Aafrika 11 miljardi dollarilisel turul gaasi põhja surunud, uskudes kiiret kasumikasvu tänu noorele elanikkonnale ja ärksale majandusele.

Bernstein Researchi rehkenduste järgi on Aafrika õlleturg tänase seisuga 7 protsenti kogu maailma omast.

Bernsteini andmetel saavad pruulijad Mustalt Mandrilt mahlakaid kasumeid, brutoteenistusena hinnanguliselt 23 protsenti. See peegeldab turgude oligopoolset olemust, ütleb Mark Bowman, kes juhib SABMilleri Aafrika ettevõtmisi (Lõuna-Aafrika välja arvatud). Ning tagastatavate klaaspudelite panust, lisab ta.

Diageo (mille iga neljas töötaja tegutseb Aafrikas) ütleb, et kontinendi kuvand on muutumas ja võtmesõnad pole enam «sõjad, nälg, vaesus», vaid «võimalused». Diageo Africa president Nick Blazquez ütleb, et käimas on kerge «ümberhäälestumine».

Peamine magnet on puutumata territooriumi kutse. Riikides nagu Kenya paikneb arvatavasti 60 protsenti elanikest «väljaspool ametlikku turgu», mis pruulijate keeli tähendab, et nad pruugivad samakat.
Lisaks vähene tarbimine (umbes kümnendik Lõuna-Aafrika tasemest, mis on 60 liitrit elaniku kohta aastas) ning elujõulised majandused.

On ka raskusi.

Poliitiline taust on küll stabiliseerunud, kuid valuutad kõiguvad kõvasti üles-alla. Jaekanalid ja infrastruktuur on paranenud (paljuski tänu hiinlaste investeeringutele maavaradesse), kuid muu maailma standarditest on asi veel kaugel.

Välisinvesteeringute tulvast tulenevalt «käib suur talendijaht», ütleb Blazquez.

Valuutade kõikumiste vastu aitab mõneti see, et toorained tekitatakse kohapeal. Üha rohkem kasvatavad pruulijad endale teravilja sealsamas Aafrikas, mis tagab tarnekindluse, annab valuutaeelise ja loob põllumeestele tööd.

Valitsused, mis tervitavad viimatimainitud faktorit ning ka tõsiasja, et suurpruulijad võõrutavad kodanikke ebaseaduslikust ja vahel ka eluohtlikust samakast, on omalt poolt vastu tulnud ning aktsiisi alandanud.

Mis omakorda on sünnitanud terveid uusi turge. Madala aktsiisi arvelt pakub SABMiller oma maniokiõlu 70 protsenti tavalisest odavamalt. Diaego aga teeb Kenyas nii: aktsiisivaba Senator Keg läheb lahtiselt kannukaupa müügiks neljandikuga pudeliõlle hinnast – ning on genereerinud viimase nelja aastaga ligi 400 miljoni dollari jagu müüki.

Valitsused võivad siiski käituda ettearvamatult. 2010. aasta lõpus vastuvõetud litsentsiseadused, mille eesmärk on kärpida alkoholitarbimist, on baaripidajate sõnutsi ebaõiglaselt karistanud legaalset äri.

Nairobi Simmersi baaris, mis on tavaliselt rahvast pungil ja kus igal õhtul kõlab enam kui 300 inimese rõõmuks elav Kongo muusika, on õllemüük kukkunud rohkem kui poole võrra – uute litsentsiseaduste tõttu, mis keelavad päeva ajal ilma söömata juua ning on kärpinud õhtuseid-öiseid «joomatunde».

«See on meid nii väga mõjutanud, müük on tõesti läinud alla-alla» ütleb juhataja Carol Wairimu, viibates vähestele klientidele, kes lõunapausi ajal karastusjooke rüüpavad.

Nagu selgub, tehakse proua Wairimu baaris õhtuga tühjaks vaid 80 õllekasti, aga varem – lausa 200.
Kuna kogused kahanesid, pidid pruulijad hindu kergitama. Tulemus on, et Kenya turg tammub paigal, samal ajal, kui ülejäänud kontinent kiirendab.

Simmers on kui majakas, mis hoiatab: tärkavatelt turgudelt võib tulla tugev kasv, aga seiklejaid varitsevad ka ohud.

Copyright The Financial Times Limited 2012