Millal tasub parkimistrahvi vaidlustada, et tulemus tuleks positiivne?

Parkimistrahvid. Foto: Liis Treimann

Ainuüksi tänavu esimese poolaastaga on TTJA tarbijavaidluste komisjonile esitatud umbkaudu 50 pöördumist, mis on seotud parkimisega. Millal on alust parkimistarhvi vaidlustada, selgitab TTJA tarbijavaidluste komisjoni sekretariaadi juhataja Veiko Kopamees.

Eesti parkimiskorralduse puhul on tähtis eristada seda, millal on tegu seadusest tuleneva viivistasu otsusega ja millal lepingust tuleneva parkimisvaidlusega. Rahvakeeles kutsutakse mõlemaid parkimistrahviks, kuid üksnes viimast saab vaidlustada tarbijavaidluste komisjonis. Viivistasu otsuse peale saab esitada vaide omavalitsusüksusele, märkis Veiko Kopamees.

Lepinguga on tegu, kui pargitakse nõndanimetatud eraparklasse ja kaebuse esitamise ajendiks on parkimisel saadud leppetrahv.

Parkimiskella keeramine tasuta parkimisaega ei pikenda

Paljudes parklates on ette nähtud kindel ajaline piirang, mille jooksul saab tasuta parkida, näiteks Tallinna linnatänavatel tavaliselt 15 minutit, eraparklates tihti ka mitu tundi. Selliste parkimisalade puhul on levinud autojuhtide seas skeem, kus autojuht keerab vahepeal parkimiskella edasi, et saaks kauem tasuta parkida. Sellisel juhul ei lähe parkimisekella näiteks kokku tegelikkusega ning leppetrahvi vaidlustamisel pole alust.

Kõnekas näide ühest tarbijavaidluste komisjoni otsusest on seotud just sellise vaidlusega, kus parkimiskorraldaja väitis ja tõendas, et parkimist oli alustatud varem kui parkimiskellal märgitud aeg, parkimiskella oli edasi keeratud ja tasuta parkimisaeg ületatud. Tarbija esitas küll vastuväite, et sõitis vahepeal parklast välja, kuid see argument ei olnud tõendatud, rääkis Kopamees.

Parkimiskorraldajad peavad tegutsema heas usus

Mitmed tarbijavaidluste komisjoni lahendid näitavad, et otsuseid tehakse ka tarbija kasuks. Ka parkimiskorraldaja peab tegutsema oma lepingupartnerite suhtes heas usus. See hõlmab muuhulgas nõuet järgida oma lepingulist põhihuvi ehk saada kätte parkimistasu – mitte otsida esimest pooljuhuslikku võimalust leppetrahvi „väänamiseks“. Seega olukorras, kus tarbija tunneb, et ta on keskmise mõistliku ja hoolsa liiklejana teinud vajaliku pingutuse reeglite järgimiseks, kuid saanud ikka leppetrahvi ja sellega on talle tehtud liiga, tasub tal esitada tarbijavaidluste komisjonile avaldus. Ka parkimiskorraldajad vastutavad vigade pärast ja selle tõestuseks mõned näited otsustest, kus tarbijale jäi õigus:

• Parkimiskorraldaja väitis, et kuna parkimiskell jäi väljast vaatava kontrollija jaoks armatuurlauale tagurpidi, ei olnud kellaaeg üheselt mõistetav. Komisjon jäi seisukohale, et parkimiskella ei pea asetama armatuurlauale nii, et kella number 6 jääb sõiduki esiosa suunas ja 12 tagaosa suunas. Lisaks märkis komisjon, et parkimiskorraldaja peab enda tööülesannete tõttu lugema osutitega kella ja taipama, kui kell ei ole asetatud tema suunas nii, et number 6 on allpool ja 12 ülalpool.
• Parkimisautomaati polnud võimalik kasutada, mistõttu kasutas tarbija selle asemel parkimisaja alguse fikseerimiseks parkimiskella. Parkimistingimustes oli välja toodud, et parkimise algusaega võib märkida kahel viisil – sõiduki esiklaasile või armatuurlauale nähtavale kohale tuleb panna kas parkimisõigust tõendav dokument või parkimiskell. Parklas oli lubatud 3 tundi tasuta parkida, kuid parkimiskella kasutanud tarbijale vormistati leppetrahv 29 minutit pärast parkimise algust. Kuna parkimise korraldaja oli ise oma tingimustes parkimiskella kasutamise lubanud ei ole põhjendatud sellises olukorras leppetrahvi määramine.
• Parkimiskorraldaja koostas leppetrahvinõude parkimiskorraldusnõuete eiramise eest – pargitud on üle valge joone. Tarbija vaidlustas selle, selgitades, et parkimisala oli suures osas täidetud kokkulükatud lumega, mistõttu polnud varahommikul parkides valged jooned nähtavad ning ta parkis vahetult lumehunniku kõrvale. Trahv tehti aga päeval, kui lumi oli sulanud. Komisjon leidis, et parkimiskorraldaja on jätnud tähelepanuta tegelikud asjaolud ning lähtunud üksnes formaalsetest argumentidest, samuti ei vähendanud tarbija sõiduki asukoht vabaks jäänud parkimisruumi, vaid hoopis suurendas seda.

Mõistlikkuse ja hea usu põhimõtted

Nii nagu iga lepingu puhul, kujundavad ka parkimislepingu alusel tekkivat võlasuhet mõistlikkuse ja hea usu põhimõtted. Seda silmas pidades saavad pooled vaidlust ennetades tüliküsimuse omavahel ära lahendada.

Väga levinud on kasvõi näiteks situatsioon, kus parkija unustab pärast parklast lahkumist tasulise parkimise telefonis nii öelda maha võtta. Loomulik tõlgendus oleks siinkohal, et sellisel juhul on maksmist jätkatud ka pärast lepingu lõppemist, mistõttu võiks kõne alla tulla eraparkla alusetu rikastumise nõue. Kui tarbija sellest märku annab, oleks sellisel juhul viisakas vastu tulla ning enammakstud parkimistasu tagastada, märkis Kopamees.