Tehnikaülikool: kaevandatavate toormete pakkumine ei jõua Euroopa nõudlusele järele

BNS
Copy
Kõige rohkem stipendiume läks Tallinna Tehnikaülikooli.
Kõige rohkem stipendiume läks Tallinna Tehnikaülikooli. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudi mäenduse ja maavaratehnoloogia osakonna juhataja Veiko Karu sõnul seisab Euroopa silmitsi mineraaltoormete kriisiga – kaevandatavate toormete nõudlus on tipus, pakkumine ei suuda aga tempot hoida.

Tema sõnul on kaasaegne rohetehnoloogia, mis võimaldab toota CO2-vaba elektrit, äratanud arenenud riikides suurt huvi. «Nii ongi nõudlus praegu tipus, kuid tootmine ei suuda sellele järele tulla, sest mineraalsed toormed, mida selliste seadmete tootmiseks vaja läheb, ei asu Euroopas, vaid kuskil mujal maailmas: Aafrikas, Aasias, Lõuna-Ameerikas,» ütles Karu pressiteates ja lisas, et neist regioonidest on maavarade hankimine sageli keeruline.

Sealjuures kaardistab Euroopa Liit pidevalt toormete vajadust ja kättesaadavust – spetsiaalses kriitilises nimekirjas on praegu 30 elementi, mille puhul tuleb teha jõupingutusi, et nende tarneahelad toimiksid.

Karu sõnul seisavad Euroopa maapõueressursside uuringutel ees üha suuremad väljakutsed. «Uute leiukohtade otsimisel minnakse üha sügavamale maapõue. Samuti uuritakse olemasolevate kaevandamiskohtade juures olevaid jääkide panilaid, et sealt täiendava töötlemise teel veel saada kätte vajalikke elemente,» märkis ta.

Uute leiukohtade avastamine, uurimine ja arvelevõtmine on aeganõudev protsess, kuid nõudlus näiteks akumaterjalidele liigub tema sõnul väga kiires tempos. «Seetõttu on tekkimas augud varustuskindluses – maardlaid ei jõuta piisavalt kiiresti arvele võtta ja kaevandamist planeerida,» nentis Karu.

Uute kaevandamisvõimaluste kõrval tuleb tema hinnangul seega arendada toormaterjalide ringmajandust ja töötada välja toorainete täielik väärtusahel. «Täielik väärtusahel tähendab seda, et kui mõni oluline mineraaltoore on toodud korra maapõuest välja, siis ta jääbki ringlema ja ei sattu prügimäele seisma,» selgitas Karu.

Mineraalsete maavarade ringlusesse suunamise peamiseks probleemiks on tema sõnul aga inimeste teadlikkus. «Kui inimese teadlikkus piirdub vaid sellega, et sobimatu või katkine asi visatakse prügikasti ja rohkem ei ole vaja sellele mõelda, siis on veel pikk tee käia,» märkis ta.

«Et me ei satuks mineraaltoormete tootmise kriisi, peame igaüks individuaalselt kui ka kollektiivselt kokku leppima ja endale arusaadavaks tegema, et elatustaseme säilitamiseks ja paremaks muutmiseks on meil vaja mineraalseid toormeid ning neid me saame ainult kas ümbertöötlemisel või kaevandamisel,» lisas Karu.

Tagasi üles