Loorits: tarbija maksab keskkonnatasudena ligi miljard eurot (1)

PM Majandus
Copy
Mihkel Loorits
Mihkel Loorits Foto: Postimees

Kaamos Energy juhi Mihkel Looritsa hinnangul maksab tarbija tänaste tarbimisharjumuste juures keskkonnatasudena kinni ligikaudu miljardieurose vahe, mis läheb suuresti vanadel tehnoloogiatel baseeruvate tootjate taskusse.

Selle miljardi eest võiks Looritsa sõnul püstitada 1000-megavatise tootmisvõimusega maismaa tuulepargi või 1500-megavatise võimsusega päikeseparke ning seejuures rajada ka salvestuslahendusi võrgu stabiliseerimiseks, rääkimata biometaani tootmistest, pumphüdrojaamadest, lokaalsetest vesinikutootmispunktidest energiasalvestuseks ja investeeringutest elektrivõrgu arenduseks, et kõiki neid uusi tootmisüksusi võrguga liita ning ühiselt ja nutikalt elektrivõrgus juhtida. 

«Olukord elektriturul ei ole mitte taastuvenergiale ülemineku, vaid taastuvenergiale mitte ülemineku tulemus,» rääkis Loorits. «Oleme uute, mittesaastavate tehnoloogiate arendusse panustanud juba üle kümne aasta, kuid piisavale mahule ligilähedast elektrihinnale mõjuavaldavat võimsust installeeritud ei ole.»

Vaadates elektrihindade kasvu 35 €/MWh pealt 160 €/MWh nii Eestis kui Baltikumis ja ka teistes Euroopa Liidu regioonides, tõuseb paratamatult küsimus, mida tähendab selline hinnatõus tarbijale. 

Kuigi keskkonnatasud ning suurenergeetika kütuse hinnad on kordades kasvanud, ei paista, et tarbija oleks valmis tegema oma elukvaliteedis ja mugavustes järeleandmisi. Tarbija maksab keskkonnatasudena kinni roheenergeetikale ülemineku ning seda nii taastuvenergia kasutuselevõtuks ja ka CO2 emiteerivate tootmiste ülalpidamiseks.

Eesti keskmine elektri tarbimisvõimsus on 800–1000 megavatti, tarbimise tipp-perioodidel isegi üle 1500 megavati. 2020. aasta näitel on Eesti keskmine elektritarbimine tunni kohta 8440 tuhat megavatti. Ilma taastuvenergiale üleminekuta maksaks elekter, mida toodetakse Eestis peamiselt põlevkivist, 45 €/MWh juures ligikaudu 380 miljonit eurot, tänase 160 €/MWh juures koguni 1,3 miljardit eurot.

«Seega tänaste tarbimisharjumuste juures maksab tarbija keskkonnatasudena kinni ligikaudu miljardieurose vahe, mis läheb olulises osas kasumina vanadel tehnoloogiatel baseeruvate tootjate taskusse,» märkis Loorits.

Eesti on 12 aasta vältel maksnud investeeringu- ja taastuvenergia toetusi nii tuule- ja päikeseenergia kui ka tõhusal koostootmisel toodetud energia eest. Ometi on progress aeglane ja tasemel, kus osapooled sikutavad üksteiselt tekki. 

«Jäädes ootama, mida toob tulevik kümne aasta pärast, kui on ehk valmis suured ja võimsad meretuulepargid, mis moodustavad vaid osa terviklikust energiatootmisest, oleme tarbijatena selleks ajaks energiavarustuskindluse eest maksnud peale juba 10 miljardit eurot,» märkis ta.

Kui ühe päikeseenergiaprojekti arenduseks kulub kaks kuni neli aastat, siis sellest läheb vaid üks kuni kolm kuud energiat tootva päikesepaneelide pargi püstitamiseks ning ülejäänud aeg kulub liitumispakkumisele ning projekteerimistingimuste ja detailplaneeringu menetlemisele.

Tänaseid tarbijahindasid vaadates on see periood uute võimsuste, näiteks päikesepargi rajamiseks tarbija seisukohalt selgelt liiga kallis. Protsesse tuleb vastavalt tänasele olukorrale muuta kiiremaks. Selleks ei piisa seadusemuudatustest, vaid selleks peavad efektiivsemalt koos tegutsema nii riik, arendajad, võrguettevõtted, investorid kui ka kohalikud omavalitsused.

Vaadates tänast elektrihinna taset, ei ole küsimus enam niivõrd projektide tasuvuses, vaid selles, kuidas saab riik tagada taastuvenergia tootjatele hinnastabiilsuse ja kaitsta tarbijaid ülikõrgete hindade eest.

Üheks võimaluseks on taastuveneriga riiklikud vähempakkumised, mis fikseerivad tootjatele hinnapõranda, aga miks mitte kehtestada ka tootjapõhised tariifid, seades nii hinnapõranda kui ka hinnalae tootmisseadmete lõikes, leiab Loorits. See aitaks tema sõnul vältida ekstreemsustesse liikumisi nii hinnalanguse kui ka -tõusu puhul.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles