/nginx/o/2021/05/19/13789593t1ha8cb.jpg)
Balti ja Rootsi aktsiaturgude vahel esineb omapärane «nabanööri-side», mis meil puudub ühegi teise Euroopa või maailma piirkonnaga, selgub Kersti Harkmanni Tallinna Tehnikaülikoolis kaitstud doktoritööst «Esseed volatiilsusest ja nakkuslikkusest finantsturgudel».
Balti ja Rootsi aktsiaturgude vahel esineb kointegratsioon ehk pikaajaline stabiilne tasakaaluseos. Isegi kui Balti ja Rootsi aktsiaturud liiguvad ajutiselt erisuunaliselt, võib olla kindel, et varem või hiljem tasakaaluline liikumine taastub. Analüüs kinnitab ka fakti, et igasugune šokk Rootsi aktsiaturgudel kandub alati üle ka Balti aktsiaturgudele, nendib Kersti Harkmann kolmest artiklist koosnevas doktoritöös.
Balti aktsiaturgude integratsiooni arenenud maailma aktsiaturgudega käsitlebki autor töö teises osas, uurides, kas meie ja valitud riikide aktsiaturgude vahel esineb ajavahemikus 2005-2015 pikaajalist stabiilset tasakaaluseost. Analüüsiks kasutatakse nädalase sagedusega andmeid ning arenenud maailma aktsiaturgude võrdlusindeksitena Euro Stoxx 50 indeksit, OMX Helsingi aktsiaindeksit, Rootsi aktsiaindeksit ja USA S&P 500 indeksit.
Tulemused näitavad, et peale Rootsi puudub Balti aktsiaturgudel pikaajaline tasakaalu seos teiste arenenud maailma aktsiaturgudega. Ja tulemus kinnitab, et šokke ja finantskriise, mis kanduvad üle kointegratsiooni tõttu, ei saa pidada nakkuslikeks. Pigem on tegemist loomuliku levikuga, mis on tingitud turgude integratsioonist ja lähedastest seostest. Seega pakuvad Balti riikide aktsiaturud arenenud maailma aktsiaturgudele portfelli hajutamise võimalusi.
Harkmanni doktoritöö esimese artikli teema «Kriisiaegne Lääne aktsiaturgude nakkuslikkus Kesk- ja Ida-Euroopa aktsiaturgudele aastatel 2008 kuni 2012» keskendub Euroopa finantsturgude lühiajalistele koosliikumistele globaalse finantskriisi ajal. Tulemused näitavad, et ajal, mil finantsturud olid finantskriisist tingituna väga kõikuvad, suurenesid ka korrelatsioonikordajad valitud indeksite vahel hüppeliselt.
Suurimad keskmised korrelatsioonitasemed saavutati Lehman Brothersi pankroti ja Euroopa võlakriisi ajal, kui Kreeka taotles finantsabi. Need järsud tõusud on ajutised ja iseloomustavadki finantsturgude lühiajalisi koosliikumisi.
Kolmas artikkel «Optimaalne valuutariski maandamine ja «carry» tehingud» otsib vastust küsimusele, kuidas saaksid institutsionaalsed ja riskikartlikud investorid vähendada finantsturgude koosliikumiste mõju välisriikide võlakirjadesse investeerimisel.
Küsimust uuriti euroala investori perspektiivist, kasutades seitsme riigi võlakirjadest koosnevat portfelli ja nädalase sagedusega andmeid. Klassikalist regressioonanalüüsi ja DCC-GARCH-mudelit kasutades leitakse võlakirjaportfellidele optimaalsed valuutariski maandamise tasemed. Omavahel võrreldakse maandamata, täielikult maandatud ja optimaalselt maandatud valuutariskidega portfelle.
Artiklis selgub, et valuutariski maandamisel väheneb välisriikide võlakirjade portfelli volatiilsus märkimisväärselt. Parim riski ja tulususe suhe saavutatakse valuutariski optimaalse maandamise korral. Lisaks näitavad tulemused, et optimaalselt maandatud portfelli puhul on optimaalsed valuutariski maandamise tasemed ja võlakirjade intressitasemed omavahel negatiivselt seotud – mida kõrgem on tulusus, seda madalam on optimaalne valuutariski maandamise tase.
:format(webp)/nginx/o/2021/05/07/13765457t1h5b26.jpg)