«Sellepärast ma ütlen ikka, et näiteks tuuleelektrijaamad, mille muutuvkulud on sisuliselt olematud, et kui need investeeringud on juba tehtud ja kui oleks rohkem tuult, rohkem tuuleelektrijaamasid, siis need jaamad igal juhul töötaksid ja need tooksid põhimõtteliselt ka hinda alla, ehk klassikalisi soojuselektrijaamasid mahuks turule vähem,» rääkis Veskimägi.
Vastuseks EKRE esimehele ja endisele rahandusministrile Martin Helmele, kes soovitas Eestil Euroopa Liidu süsinikukvoodikaubanduse süsteemist lahkuda, kostis Veskimägi, et see ei vastaks laiematele keskkonnaeesmärkidele.
«Peab aru saama ju sellest, miks me seda kõike teeme. Me teeme ju seda sellepärast, et CO2 jalajälge vähendada, kasvuhoonegaaside heitmeid vähendada. Kui mõista, miks üldse kliimapoliitika on oluline ja kindlasti kliimapoliitikal on [elektrihinna] ühe komponendi ehk CO2 hinnas oma mõju, siis see kulu, mis ühiskondadel tuleb kanda läbi potentsiaalse kliimamuutuse – kui me vaatame ka seda suve: põlengud, uputused, joogiveepuudus, nälg –, siis see kulu on oluliselt suurem kui see potentsiaalne kulu, mis tekib kallimast elektri hinnast,» rääkis Veskimägi.
Veskimägi soovitas vaadata ka seda, mis on elektrihinna muutuse mõju tavalisele leibkonnale.
«Ma siin Eleringis küsisin just kõrvaltoas istuva kolleegi käest, mis tema aastane elektritarbimine on, tal on kahetoaline korter, ta tarbib kuskil 1,2 megavatt-tundi aastas elektrit ja maksab kuus elektrienergia eest kuskil viis eurot. Isegi kui hind nüüd tõuseb ütleme kaks korda, siis maksab kümme, tõuseb kolm korda, siis 15 eurot. Kindlasti võib selle üle arutada, kas viis eurot on suur raha või väike raha ühe leibkonna jaoks. Aga me peame siiski aru saama, et pealkirjana kindlasti kallim elektri hind on hästi kõlav, aga selle mõju enamustele leibkondadele, ka Eestis ja ka tänase Eesti heaolutaseme juures, on juba selline, et ta ei ole kindlasti tappev,» leidis ta.