/nginx/o/2021/09/13/14066521t1h6bb3.jpg)
Finantsturgudel ootavad turuosalised, et praegune kõrgem inflatsioon on tulevikus ajutine nähtus ning juba mõne aja möödudes oleme tagasi aastaid kestnud madala hinnatõusuga keskkonnas. Oleme LHV portfellihalduses teisel arvamusel. COVID-19 muutis ja forsseeris mitmeid trende, millest tulenevalt ootame, et inflatsioonisurve kujuneb pikaajaliseks, kirjutab LHV portfellihaldur Kaius Kiivramees.
Majanduste jaoks on COVID-19 kõige olulisem struktuurne muutus see, kuidas keskpankade trükitavat raha kasutatakse. Enne COVID-19 pandeemia algust liikus see raha peamiselt finantsturgudele (läbi riigivõlakirjade ostuprogrammide), mis tekitas tõususpiraali finantsvarades. COVID-19 järgselt hakkas aga keskpankade poolt trükitav raha liikuma esimest korda otse läbi riikide eelarvekulutuste ka suuremalt reaalmajandusse.
Varem jäid keskpankade trükitud eurod ja dollarid finantssüsteemi kinni. Kuna raha ei kulutatud reaalmajanduses, püsis majanduskasv madal ja erasektori krediidinõudlus kasin. Ka paljud riigid maksid laenamise ja kulutamise asemel võlgu tagasi. See kõik lükkas lõpuks intressid negatiivsetele tasemetele, mis andis aga ainult finantsvarade hinnatõusule hoogu juurde.
COVID-19 järgselt toimus majanduses aga oluline muutus. Üle kümne aasta on hakanud rahatrükk esimest korda suuremalt liikuma otse reaalmajandusse läbi riikide eelarvedefitsiitide. Kui varem osteti keskpankade poolt trükitava raha eest finantsvarasid, siis nüüd kulutavad riigid seda ka läbi riigieelarvemiinuste, tõstes sellega majanduses nõudlust.
Kuna majandused on end kohandanud viimase kümne aasta jooksul nähtud kasina nõudlusega, on koroonakriisi järgselt keskpanga rahatrükiga finantseeritavad riiklikud eelarvedefitsiidid endaga kaasa toonud majanduses pakkumispoolse positiivse šoki. Ettevõtted olid harjunud kiratseva nõudlusega, kohandanud oma tootmisvõimsuse sellele vastama, kui ühtäkki ujutati majandus rahaga üle, seda läbi investeeringute ja otsetoetustega kodumajapidamistele.
Inflatsioon ei ole puhtalt statistika, vaid inflatsioon on protsess, mis ise end toidab.
Oleme jõudnud olukorda, kus liiga palju raha ajab taga väiksemat hulka kaupa kui saadaval. See on klassikaline inflatsiooni definitsioon. Inflatsioon ei ole puhtalt statistika, vaid inflatsioon on protsess, mis ise end toidab. Usume, et keskpankade ja riiklike eelarvedefitsiitide roll inflatsiooni kujunemise protsessis on väga oluline. Sellele lisaks tooksime välja kliimaneutraalsuse poliitika trendid, mis tekitavad tugeva hinnasurve just toormehindadele.
Energiasektoris näeme esimest korda ajaloos, kuidas toimub üleminek odavamatelt energiaallikatelt kallimatele, ent vähem saastavamatele.
Kliimaneutraalsuse seisukohast on kõigil soov vanad fossiilkütustel põhinevad energiaallikad kinni panna, piirates neil sektoritel kapitalile ligipääsu. Laenamine on tehtud keeruliseks põlevkivi-, kivisöe-, nafta- ja gaasiettevõtetele. Fossiilkütuste pakkumise taseme säilitamiseks tehtavad investeeringud on muutunud oluliselt raskemaks, õigemini on neid juba pea võimatu paljudel ettevõtetel teha.
On erakordselt naiivne mõelda, et kui energia pakkumist vähendada ja nõudluses ei toimu samasuunalist muutust, siis püsib hind sama.
On erakordselt naiivne mõelda, et kui energia pakkumist vähendada ja nõudluses ei toimu samasuunalist muutust, siis püsib hind sama. On loogiline, et sellises keskkonnas toimub oluline hindade tõus. Arvame, et oleme energias selle trendi alguses.
Huvitav näide on siinkohal Norra. Muule maailmale nafta müümine on riigile tekitanud suured finantsreservid, läbi mille toetatakse nüüd muuhulgas transpordisektori elektrifitseerimist. Norra on elektriautode müügis teistest riikidest mitmeid aastaid eespool, ennekõike läbi suurte soodustuste, mida pakutakse elektriautode ostjatele. Autode uusmüügist on juba üle 60% elektriautod. Sellele vaatamata ei ole me näinud aga Norras naftasaaduste tarbimises mitte mingit langust aastate jooksul. Esiteks uueneb vana autopark aeglaselt, teiseks on aga majanduskasv rasketehnika-intensiivne.
Autot, mis on päevas töös tund või paar, on lihtne elektrifitseerida. Küll aga on pea võimatu täna mõistlike kuludega elektrifitseerida rasketehnikat, mis peab kaheksa tundi või rohkem päevas tööd tegema.
Autot, mis on päevas töös tund või paar, on lihtne elektrifitseerida. Küll aga on pea võimatu täna mõistlike kuludega elektrifitseerida rasketehnikat, mis peab kaheksa tundi või rohkem päevas tööd tegema. Seega pole ka üks kõige jõukamaid riike, nagu Norra suutnud suurte subsiidiumidega elektrifitseerimist soodustades oma fossiilkütuste sõltuvust vähendada.
Oleme pärssimas arusaadavatel põhjustel justkui fossiilkütuste tootmist, samal ajal aga nägemata vähimatki langust globaalses vaates nende nõudlusele. Toormesektori nõudluse-pakkumise kehtestab suures pildis Aasia, kus aga keskklassi kasv on jätkuvalt kiire ja sellega seoses ka majanduste energiaintensiivsus. Kõige ekstreemsem näide on India, kus täna isegi pole 300 miljonil inimesel elektrit. India SKP inimese kohta on praegu veidi üle 2000 dollari ja vaadates ajaloolisi mustreid, siis riikide toormete nõudlus kasvab eksponentsiaalselt, kui ületatakse 3000 dollari piir inimese kohta. Oleme Indiaga sinna jõudmas ilmselt selle aastakümne jooksul, lisades täiesti uue dimensiooni toormete nõudlusele.
Oleme pärssimas arusaadavatel põhjustel justkui fossiilkütuste tootmist, samal ajal aga nägemata vähimatki langust globaalses vaates nende nõudlusele.
Kokkuvõttes on energeetika toomas meile ennekõike kahesugust inflatsiooni. Esiteks läbi vana saastava energia pakkumise vähenemise ja teiselt poolt läbi majanduse elektrifitseerimise surve. Esimene tähendab, et energiahinnad üleüldiselt on tõususurvel puhtalt nõudluse ja pakkumise tulemusena. Teine aga suurendab elektri nõudlust ajal, mil elektri pakkumine on muutumas odavatelt, ent saastavatelt energiaallikatelt kallimatele taastuvenergia lahendustele.
Kliimapoliitika eesmärk on muuta energiahinnad nii kalliks, et taastuvenergialahendused oleksid iseseisvalt jätkusuutlikud. See tähendab, et näeme juba praegu olulist hinnatõusu kõikides energiaga seotud kütusehindades. Kusjuures suurimat tõusu oleme näinud isegi kõige saastavamates energiaallikates, nagu kivisüsi jms. Kõige suurem ümberhindluse potentsiaal on meie arvates tulemas tuumakütustes, kuna tegu on CO2 vaba stabiilse tootmisvõimsusega energiaallikaga.
Kõik eelpool mainitu loob meile justkui 1970ndate olukorra, kus sisendhindade tõusust tulenev inflatsioon spiraalina üles keris. Ka toona oli inflatsiooni peamiseks allikaks energeetika, kus lääneriikide naftakartelli kokkuvarisemisega tekkis OPECi naftakartell, kes hakkas energiahindu määrama.
Energiahind on üks suurimaid sisendhindu kogu majandusse ja materjalihindadesse. Seega hoogustab energiahindade tõus oluliselt inflatsioonisurvet. See paneb aga keskpangad täiesti uude olukorda. Kindlasti on keskpankadel soov majandust elavdada igas nõrgas kohas, nagu seda on viimased 30 aastat tehtud, aga keskpankade võime majandust elavdada inflatsioonilises keskkonnas on piiratud, kuna see kiirendaks veelgi inflatsiooni. See loob meile aga ettevaatavalt täiesti uue investeerimismaailma, mida me viimaste aastakümnete jooksul näinud ei ole. See on keskkond, kus investor ei taha, et tal oleks mitte midagi peale materjali-, toorme ja pangandussektori.