Rein Kilk: äriplaan ei ole toiminud

Rein Kilk. Foto: Margus Ansu

Rein Kilk tunnistab, et tal oli läinud kümnendi keskel äriplaan, mille kohaselt pidi toidukontserni siseselt toimuma kõik alates näiteks lambatalle sünnist kuni poeleti või praeni restoranis. Äriplaan ei ole toiminud, möönab mees.

«Kui algas kriis, loobusid inimesed kvaliteetse toiduaine ostmisest osaliselt seetõttu, et neil ei olnud raha, osaliselt aga puhtalateadlikult. Meie oleme olnud kõigi toodetega kallimas otsas,» tunnistab ta.

Ütlen, et minu andmetel oli tegu kontsernisisese sünergia olematuse ja pankade otsusega lõpetada Kilgi äride laienemise rahastamine.

«Nii nagu ütleb meie lugupeetud peaminister, et ega mina seda kriisi välja ei mõelnud,» lisab ta. «Ja see pangandus pole tõesti see, mis ta oli 2000. aastate keskel.»
Kilk tunnistab, et ta on pigem käivitaja-tüüpi ettevõtja, mitte hoidja.

«Olen nüüd avastanud, et minu jaoks on kõige tõhusam see, kui müün ära näiteks poole,» räägib ta. «Mina genereerin mingit ideed, arendan mingit asja ja see mulle sobib. Mulle sobib ärimudel, kus üks on hoidja ja teine jookseb oma ideedega ringi.»

Werol töötas Kilgi sõnul eile ja see jääbki tema väitel tööle.
Tehase ostu ajal oli Werol Eesti maksumaksja probleem, nüüd aga Kilgi enda mure. «Võin öelda täie vastutustundega, et meil on viis potentsiaalset investorit või huvilist, kes sooviks seda tehast. Varem olin liiga enesekindel ega näinud veel eelmisel suvel vähimatki põhjust isegi kellegagi läbirääkimiste alustamiseks,» räägib ta.

Kilk ei eita, et Werolil on raskused. «Aga see on minu mure. Olen sellega (Weroliga – toim) mõttes hüvasti jätnud – olen sinna pannud 140 miljonit krooni,» räägib ta ning lisab, et tehas jääb igal juhul alles ja tööle, samas on kõik ülejäänu lahtine.

Weroli müümine on Kilgi sõnul väga tõenäoline variant. Postimehe andmetel on tegelikult müügiks pakutud ka Pere leivatehast. See tähendaks sisuliselt kontserni eksistentsi lõppu.