Rein Kilgi impeeriumi langus

Ärimees Rein Kilk eile Antoniuse hotelli restoranis. «Kogu aeg on mingisuguste asjade lahendamine – see on ettevõtja elu,» räägib mees, kes ei eita, et mitmed tema firmad on raskustes. Foto: Margus Ansu

Ettevõtja Rein Kilgi Pere kontserni allakäik: üks suurematest eestimaistest toidutööstuskonsernidest tüürib pankroti suunas.

Ettevõtja Rein Kilgi endised äripartnerid ja kaasvõitlejad tunnistavad, et mehe hädaks on 1990. aastate algusest pärinev metalliärimehe mentaliteet, kelle raamatupidamine vedeles auto tagaistmel ja kes peab saavutuseks partnerite «ülelaskmist».

Näiteks Valga lihatööstuse tippu viinud, siis osaluse maha müünud, neli aastat Kilgi Lihameistrit juhtinud ja nüüd taas Valga tööstust juhtiv Elmut Paavel nimetab Pere kontsernis toimunut pornograafiaks.

«Kui Kilk omandas selle lihatööstuse, siis ei saanud ma aru, milleks seda vaja oli,» rääkis ta. «See oli suhteliselt marginaalne, toimis kehvalt, mingit tootmismahtu sellel ei olnud. Seadmed olid kehvad, asukoht vilets.»

Paaveli kinnitusel tahtis Kilk teha tohutu kontserni, aga ei saanud seda kuidagi toimima. «Tal on suhteliselt kõrgelennulised mõtted, aga nende elluviimine ei pruugi alati õnnestuda. Tal on neid asju nii palju, et ta ei käinud neist ise üle,» rääkis Valga tööstuse juht, kes muutub jutu käigus veelgi avameelsemaks.

Paaveli sõnul ei saanud Kilk juba eelmisel aastal pankadelt lisaraha. «Sellepärast seisab minu arvates ka Werol Tehased,» tunnistas ta.

Tallinnas on Kilgil väidetavalt «keemikud» ehk tegelased, kes tegelevad nurjunud äriprojektide vitsade vettelaskmisega.

«Tallinnas on tal need «keemikuid», kes kogu aeg trikitavad. Sa võid seda ühe korra teha, aga lõpmatuseni ju ei saa. Nad vahetasid ju pankasid – üks pank, teine pank ja tingimused muutusid järjest sitemaks,» räägib Paavel.

Majandusaasta aruannetest selgub tõepoolest, et Kilgi firmadega on seotud terve ports erinevaid pankasid.

Paaveli sõnul oli Kilgi farmis küll omajagu lambaid, mis pidanuks jõudma Lihameistri tööstuseni. «Aga kui oli vaja lammast kätte saada, siis ütlesid need kohalikud nn ülemused, et «meil ei ole kedagi, kes lambad kinni püüaks».» Sestap lõpetaski Lihameister Paaveli juhtimisel lammastega jauramise ära.

«See jutt ei kannata trükimusta, aga Kilk ja teine kontserni aktsionär Neeme Raig jõid hommikul koos kohvi ja siis ma ütlesin Kilgile, et kui sa, kurat, ei jõua jõusööta osta, siis küsi Neemelt – tal peaks olema neid kõrbenud leibasid ja praaksaia,» räägib Paavel.

«Siis Kilk helistas mulle ja ütles, et «kuule – Neeme rääkis, et tal ei ole seda, et ta müüb neid ühe krooniga mingile talunikule». Järgmisel päeval helistab ta ja ütleb, et «kuule, sa tead rohkem kui Neeme, tal on küll neid». Siis hakati lammastele viima saia ja leiba ja kui nad olid saanud kuu aega saia-leiba, ütles Raig, et kurat – raha ei andnud koorikute eest, rohkem ei saa,» lisab Lihameistrist lahkunud mees.

Paaveli hinnangul ei osanud Kilk päris hästi lugeda ettevõtte bilanssi. «Kõige kurvem oli see, et ta ei saanud aru, mis olukorras need ettevõtted tegelikult on,» ütles ta. «Tema räägib siiamaani sellest, kuidas ta tõi Venemaalt metalli. Hea küll, aga see oli 22–23 aastat tagasi ja see ei ole ju enam äri.»

Muu hulgas tahtis Kilk Paavelilt raha laenata. «Ta käis enne mullust naistepäeva luuramas, kas ma ei tahaks talle raha laenata,» räägib Paavel. Kilk tahtis seega laenata ühe oma ettevõtte juhilt.

Sarnaseid diktofonijutte on Postimehel tundide kaupa. On lugu sakslasest härra Richterist, kellelt Kilk tahtis osta juustutööstuse, aga Richteri jaoks päädis kogu lugu enam kui miljoni krooni suuruse kulu ja juustutööstuse sulgemisega.

On lugu omal ajal Skorpioni turvafirma ostnud Pristise omaniku Indrek Sepaga, kes kirjeldas põhjalikult, kuidas Kilk müüs talle koos lepinguliste piirangutega turvafirma, ent lõi selle kõrvale Skara­beuse turvateenistuse, kuhu tõi üle osa Skorpioni töötajatest ja ka osa klientidest. Kõik need hulgalised allikad ütlevad, et Kilgi traagika on tema ise ja tema varakapitalistlik mentaliteet.

Veel läinud kümnendi teisel poolel Kilgi parema käena töötanud mees ei taha oma nime ajalehes näha seetõttu, et ei soovi, kui keegi guugeldab tema nime ja näeb seda koos Kilgi nimega.

«Mina tahtsin tekitada kontsernis sünergiat, aga Reinu jaoks jäi minu mõte veidi segaseks,» lausus allikas. «Osa firmasid on ära summutatud ja lastud allavett, selle jaoks on tal oma alltöövõtja olemas.»

Allika kinnitusel on Kilgil vägagi «viisakas» isiklik laenukoormus. «Ta on võtnud endale eraisikuna miljoni euro eest kohustusi. Kõik on ära panditud, kuni selle viljani, mis on laos. Põhimõtteliselt kõik on panditud – pole ühtegi vaba asja,» räägib anonüümsust palunud mees.

Väga vähe on alles kõigest sellest, mida Kilk 2000. aastate keskel teha tahtis või tegi – ei ole juustutööstust, pole 4000-pealist lambakarja, restoranid on suletud või hingitsevad vaevu, üks lihatööstus seisab ja teine likvideeriti skeemitajate abiga, Weroli vastu esitatakse pankrotiavaldus ja nii edasi. Nimekiri on tõepoolest üsna pikk.

Alles jäänud Pere kontserni leivatööstus ja rapsiõlitehas on Postimehe andmetel müügis.

Pere leivatehas sipleb raskustes. Veel 2008. aastal oli selle käive 12 miljonit eurot, tunamullu aga juba vaid 8,5 miljonit eurot. Mullu ühendati kontserni käibest ligi poole andnud leivatehas terve kontserni emafirmaga Pere, mille maksuvõlg kasvas 1. jaanuariks 106 000 euroni.

Lõppkokkuvõttes ei ole jäänud midagi alles tohutust toiduainetööstusimpeeriumist, mida Kilk läinud kümnendi algul nii usinasti üles ehitas. Tema eesmärk oli luua ettevõtete grupp, mis toodab, väärindab ja müüb kõike ise, alates lammastest ning lõpetades restoranis pakutava lambapraega. Nüüd pole mehel enam lambaid, kellest suur osa lihtsalt nälga ja/või taudide kätte ära lõppesid.