Tõnis Oja: mis selle gaasi hinnaga lahti on?

Tõnis Oja. Foto: Liis Treimann.

Alates selle aasta jaanuarist kasvas maagaasi hind kodutarbijatele 15 protsenti 0,401 euroni kuup­meeter. Möödunud aasta novembri viimastel päevadel, mil Eesti Gaas hinnatõusust teada andis, oli maagaasi börsihind langenud viiendiku võrra. Mis on lahti, analüüsib Postimehe majandusajakirjanik Tõnis Oja ajakirja Inseneeria värskes numbris.

Selle aasta jaanuari keskel langes aga gaasi nn maailmaturuhind peaaegu 10 aasta madalaimale tasemele 2,28 dollarini Briti termaalühiku kohta.

Milles on siis asi? Miks meil gaasi hind tõuseb, samal ajal kui selle börsihind, mida toorainete puhul võib reeglina ka maailmaturuhinnaks nimetada, langeb üha madalamale ja madalamale?

Asi on selles, et kuna gaasi on keeruline transportida, siis selle tooraine puhul ühtsest maailmaturust rääkida ei saa. Kui ajakirjanduses kirjutatakse maagaasi börsihinnast, on sellisel juhul tegemist selle hinnaga New Yorgi kaubabörsil. Euroopas analoogilise mastaabiga börsi, kus gaasiga kaubeldakse, ei ole.

Suurbritannia gaasiga kaubeldakse Interkontinentaalsel börsil (ICE). Euroopas on veel mõned lokaalse või regionaalse tähtsusega börsid, näiteks Kesk-Euroopas Euroopa Energiabörs (EEX), mis ühendab Saksamaa, Prantsusmaa, Austria ja Šveitsi gaasiturgu.

Maailma suurim gaasimaardlate omanik Gazprom kavandab Balti riikidesse gaasibörsi. Soome Gasum OY on sõlminud Leedu Lietuvos Dujosega gaasibörsi loomise eelkokkuleppe novembris ja Eesti Gaasiga detsembris. Paraku on taolistel lokaal­setel börsidel peaaegu olematu mõju gaasi hinna kujundamisele.

Kui tavaliselt on mingi konkreetse tooraine ostu-müügi hind seotud selle börsihinnaga, siis maagaasi puhul see nii ei ole. Gaasi ostetakse tavaliselt pikaajaliste, reeglina üle viie aastaste lepingute alusel. Hind määratakse valemi abil, aga selle valemi aluseks ei ole gaasi, vaid kas nafta või naftasaaduste hind. Eesti Gaas näiteks ostab gaasi raske kütteõli hinna alusel.

Kui veel mõned aastad tagasi oli see põhjendatud, siis praegu ilmselt mitte. Kui mingi tooraine või muu finantsvara hind liigub pikemat aega ühes suunas, hakkavad reeglina varem või hiljem samas suunas liikuma nendega lähedaste toorainete hinnad. Nii põhjustas nafta 14-kordne hinnatõus aastatel 1999 kuni 2008 ka teiste energiakandjate nagu gaasi, söe, uraani, aga ka küttepuude ja isegi teraviljahindade tõusu.

Kaks aastat tagasi läksid aga nafta ja loodusliku gaasi hindade teed lahku (kirjutasin sellest ka Inseneeria 2010. aasta mainumbris). Kui nafta hind on alates sellest ajast pidevalt kerkinud, siis gaasi hind hakkas hoopis langema ning mõlemad trendid jätkuvad tänaseni.

Gaasi hinnalanguse peapõhjuseks on kildagaas, mis on maavara pakkumist oluliselt suurendanud. Esialgu on see toimunud Ühendriikides, aga ka mitmel pool Euroopas, näiteks Prantsusmaal ja Poolas on kildagaasi varud märkimisväärsed.

Gaasi hinna sidumine kütteõli hinnaliikumisega ei peegelda tegelikult aga ei maavara tootmiskulusid ega ka gaasi nõudluse ja pakkumise vahekorda. Tegemist on lihtsalt mingi numbriga.

Kuna aga kolme Balti riigi ja Soome gaasiturg sõltub Soome konsultatsioonifirma Pöyry hinnangul 90 protsenti Gazpromist, siis pole selle vastu ka suurt midagi teha.