Pikaealisi – teadlased peavad nende all silmas inimesi, kes elavad vanemaks kui 90 eluaastat – on kogu maailmas neli kuni kümme korda enam kui neid oli 50 aastat tagasi. Näiteks, kui 1989. aastal oli Eestis saja-aastaseid ja vanemaid inimesi 100 000 elaniku kohta 4,5, siis 2017. aastal oli vastav näitaja juba 10.
Tõenäosus elada saja-aastaseks tõuseb jõudsalt. Pikeneb ka meie pensionipõlv. Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) ülevaate kohaselt saavad Eestis nüüd tööturule sisenevad inimesed eeldatavalt pensioni nautida 25 protsenti oma elueast. Paljudel meist aga ei ole piisavalt raha ega võimalusi, et neljandikku oma elust pensionil olla.
30-aastasena võib pensionipõlve heaolu tunduda liialt abstraktne ja hoomamatu. Kui inimese elukaart vaadata, on valmisolek ja võimekus säästa suurim vanuses 25–65 eluaastat. Mida varem alustada, seda rahulikumalt ja muretumalt saab pensionile vastu astuda.
Kui alustada kogumist 25-aastaselt ja panna iga kuu 10 protsenti sissetulekust III sambasse, on see piisav, et saada kolmest pensionisambast kokku 60–70 protsenti oma varasemast sissetulekust. Hiljem alustades tuleb aga sama tulemuseni jõudmisest säästa oluliselt rohkem kui kümnendik sissetulekust või leppida väiksema sissetulekuga vanaduspõlves.
Ainult I ja II sambasse panustajad peaksid arvestama kõigest 40 protsendiga pensionieelsest palgast. Teiste riikide praktika näitab, et ainult esimene sammas piisavat elatustaset ei taga. Erinevate pensionisammaste kombineerimine vähendab eri tüüpi riske, mis võivad inimesi nii enne kui ka pärast pensionile jäämist ohustada. Eesti on siin hiljutise pensionireformiga liikunud vastuvoolu.