Mees, lapsevanker ja töö. Ja isaduspuhkus.

Foto: Caro / Scanpix

Directori juhtide vestlusringis tuli jutuks, et viimastel aastatel on meie tänavapildis toimunud päris suur muutus – lapsevankritega isasid on kõvasti juurde tulnud. Kuidas sellega lood on, küsisime seekord viielt isalt, kellel isastaaži paarist kuust kuni mitme aastani. 

Martin Visnapuu (29) 

AS Tere tehnikadirektor

Martini perre sündis poeg põneval kuupäeval – 11.11.11. Praegu on elukaaslane lapsega kodus, kuid teeb kõrvalt juba jõudsalt ka põhitööd.

Martin vastutab selle eest, et Tere kontserni neljas tootmiskompleksis, kus piim, juust, või jm tooted valmivad, masinad korralikult töötaks, Tallinnast Põlvani välja. Selles ametis on ta olnud vaid paar kuud, varem vastutas ta Kalevi magusavabriku seadmete eest. Kalevi mitteavanevate kommide kohta ütleb ta, et need olid juba enne teda olemas, kuid tänu mitmetele täiustustele on neid nüüd siiski palju mõnusam avada.

Teda huvitavad võitluskunstid ning võrkpall, ehkki  viimasel ajal jääb aega spordi jaoks järjest vähemaks. Õppinud on ta Tallinna Kõrgemas Tehnikakoolis masinaehitust.

Ka beebi kõrvalt saab tööl käia. Päris palju sõltub ikkagi sellest, mida inimesed ise tähtsaks peavad ja millises ametis töötavad. Minu juristist elukaaslane töötas raseduse ajal, kuni sünnituseni oli jäänud vaid mõni nädal. Pärast lapse sündi aitas ta kolleege kodust, kuu aja pärast hakkas ta ka töö juures käima, et tähtsamad projektid lõpetatud saaks – viin ta hommikuti koos lapsega tööle.

Minu eelmises töökohas Kalevis oli mõeldud selle peale, kuidas lapsega tööle tulla. Kontoris on lastetuba, kus on pallid, telekad, videomakid, ja seda võimalust kasutati päris palju. Alati leidus mõnimeeldiv kolleeg, kes last sel ajal jälgis ja nunnutas, kui sina koosolekul olid. Kusjuures sageli olid need just mehed, kes lapsega tulid. Ilmselt oli nii, et naine pani mehe fakti ette, et olgu lapsega kodus, ning mees võttis lapse kaasa ja tuli tööle. 

Katsun kodus olles elukaaslasele vaheldust pakkuda,  ise last hoida ja mähkmeid vahetada. Ma ei näe siiski oma töö puhul võimalust lihtsalt isapuhkusele jääda. Olen loomult püsimatu. Aga on ju ka teisi variante, kuidas ema saaks tööle minna: vanavanemad, lasteaiad... Muidugi, kui teist võimalust tõesti ei ole, siis jääksin töölt koju küll. Olen kuulnud ka, et üks mees saatis naise pärast sünnitust tööle, ise võttis isapuhkuse, aga läks ikkagi tööle ja last kasvatas vanaema.

Minu meelest on mõistlik enne lapse saamist asjad natuke pikemas perspektiivis omavahel läbi arutada. Mida see kaasa toob? Kellel on otstarbekas koju jääda? Jne.

Lauri Kippari (31)

Riveli tegevjuht

Lauri pere vanem laps on juba seitsmeaastane, aga kaksikud poisid said tänavu 1. jaanuaril täpselt pooleaastaseks.

Lauri asutas koos abikaasaga 2009. aastal kaelasalle jt aksessuaare tootva firma Riveli, nii et aastavahetus oma  jõulumüükide ja kingitustega oli eriti pingeline. Lastega kodus olev abikaasa korraldab tellimused ja pakendab kauba, Lauri hooleks on kauba transport ja postitus.

Ta ongi õppinud tehnikakõrgkoolis logistikat ja transporti ning lisaks töötab ta Soome transpordifirmas. Osa selle ettevõtte autopargist asub Saksamaal, seetõttu tuleb üsna tihti ka lähetustel käia.

Vaba aega väga ei ole, aga natuke liigutada meeldib talle küll. Suusaboks autokatusel on igatahes valmis.

Ma ei tee klassikalist päevatööd ja ei ole 8–17 kontoris. Ma olen vajadusel osa päevast kodus, aitan naisel salli- ja ehteäri pidada. Aga umbes kolmveerand ajast ta tegeleb ikka lastega ise. Ehkki kaksikutega on teine lugu: kui öösel üks kaksik ärkab, on kohe teine ka üleval ja siis on juba meid mõlemat vaja.

Minu jaoks on huvitav, et nt Soome kolleegidel on tõelised vana kooli väärtused: paljudel on ikka kuus last ja pereasjad on elus esikohal. Aga olen töötanud ka firmas, kus ma pidingi iga hinna eest olema kell 8 kohal, kui tööpäev hakkas. Kord oli laps haige, aga naine pidi samuti tööasju ajama minema. Kui ma seda ülemusele ütlesin, siis ei saanud ta üldse aru. Ta küsis: „Kas su naisel pole siis tõesti aega kodus olla?!?“ See kipub nii olema, et kellel endal last ei ole, ei saa neist asjadest tihti üldse aru.

Asi on ka suhtumises. Olen kuulnud, kui üks noor naine ütleb oma mehe kohta: „Tema küll lapsehoidmisega hakkama ei saa.“ Kui naine nõnda eeldab, siis mees ei saagi ju proovida.

Aga meestele, kes kaaluvad lapsega pikemalt koju jääda, soovitaksin kõigepealt puhkus välja võtta ja järgmise aasta oma ka – siis räägime uuesti.

Loe, mida teised noored juhid asjast arvavad, Directori veebruarinumbrist.