Urmas Sõõrumaa: lollidele ei tohi raha anda

Urmas Sõõrumaa. Foto: Toomas Huik

Urmas Sõõrumaa on tohutu töövõimega mees ja tema ettevõtmised on mastaapsed. «Kui sellise jõuga töötada, siis kasvabki firma suureks,» ütleb ta ise. Mida US oma äris kõige tähtsamaks peab, vahendab Taivo Paju.

Sõõrumaa (50) teenis raha juba kooli ajal, ostes soomlaste toodud nätsupaki rublaga ning müües selle viieka eest edasi. Tuntuks sai ta siis, kui tema turvafirma ESS üheks Eesti suuremaks kasvas. Eesti jõukaimate meeste sekka astus ta siis, kui ESSi maha müüs.

Juba ehitus- ja mehaanikatehnikumis õppides kasvatas ta kapsast-kartulit, hiljem töötas ta korraga mitmes ametis, muuhulgas küttis ülemnõukogu presiidiumis ahjusid ning sõitis taksot.

ESSis valitses kord, kus keegi ei tohtinud päeva ajal kontoris passida – müüki tuli teha. Kontorisse tuldi tihti õhtul kell 8 ja töö lõppes südaööl. Nüüd, pärast pikka vaheaega, on ta taas Eestimail turvaäris tagasi. Firma nimi kõlab vägagi sarnaselt kunagise ESSiga, nimelt USS.

Ta arvestab astroloogia ja idamaade õpetustega, kaubamärkide energeetilise jõu mõõtmist pendli abil valdab ta ka ise. Tema ettevõtmised on mastaapsed: Rotermanni kvartal, Tere tennisekeskus, mis Läänemere ümbruse võimsaim, ning U.S. Art kunstigalerii. Selle tarvis on ostetud 1000 tööd ning Viiralti ja vene tippkunstnike kõrval võib näha ka tõelist haruldust – vanimat Tallinnas valmistatud lauakella, täiesti töökorras.

Urmase sõbrad ja tuttavad peavad ta üheks väljapaistvaks omaduseks oskust kontakte luua ja neid hoida. Võib-olla on ta jätnud avalikkusele endast karmima mulje, kui ta tegelikult on, sest vähemalt Arved Liivrand, tema partner ESSi ülesehitamise päevilt, on kinnitanud ETV saates Tähelaev: Urmas Sõõrumaa ei otsi mitte võimalust konkurentidele jalga taha panna, vaid võimalusi nende eest ära joosta.

Tööd tuleb teha, aga mitte nüri tööd

Tööd olen teinud kogu aeg roppu moodi. Olen ilma isata talus üles kasvanud – juba 12-13aastasena olid meestetööd majas suuresti minu peal. Aga juba tolles vanuses olin ma külajoodikust traktoristidele parajaks pähkliks. Ka mu vanaema ja ema olid hästi töökad ja tublid inimesed – tänu sellele elasime keskmiselt jõukat külaelu. Pudel viina oli meil alati kapis olemas. Kolhoosi traktoristid tulid sageli jahukotiga-kapsakoormaga meile, et vahetada piltlikult öeldes kaup viina vastu. Aga sellega lugu ei lõppenud – mina panin nad ka tööle. Ütlesin, et nüüd viskame lauda sõnnikust tühjaks. Või tõime metsast heinakoorma ära ning enne ei lõpetanud, kui see oli üles visatud.

Olen emalt saanud väga palju – ta tegi oma tööd väga tõsiselt ja pühendunult. Ta oli rajooni esilüpsja ja ta päev nägi välja nii, et hommikul pool neli oma loomi talitama, siis kolhoosi karjalauta, päeval heinal, siis kolhoosi lehmi lüpsma, ja kui pool kümme riigitöölt koju tuldi, toodi veel heinakoorem ka ära. Mäletan, et sain suvel vaid kaks-kolm tundi öösel magamisaega. See oli ikkagi midagi müstilist, mida minu vanemate põlvkond pidi läbi elama. Julgen öelda, et kui neid inimesi poleks olnud, ei oleks meil olemas sellist Eestimaad nagu praegu!

Kui Tallinnasse TEMTi autoinseneriks õppima asusin, hakkasin linnas kartulit müüma. Pakkisime 25–30 kilo kartulit kottidesse, ikka autokoorem korraga. Piisas sellest, kui püüdsin kaks mutikest Lasnamäel kinni, ajasin nad ärevaks ning pooleteise tunniga oli GAZ 53 kartulikoorem ära müüdud. Kapsaäri käis jällegi nõnda, et sugulased aitasid kapsast tünnis tampida ja pakendada ning mina müüsin maha. Ma ei mäleta, et neid kiloseid kapsakotte oleks kunagi järele jäänud. Mul olid Tallinnas oma sissetöötatud kohad, suurte tehaste fuajeed, näiteks Kalev ja üle tee ARS. Läksin kapsaga kohale, kui töölised hakkasid koju minema. Aja jooksul tekkis usaldus, sest mul oli aus kaup, andsin maitsta ka.

Olin harjunud sellega, et töötasin mitme koha peal. Olin ühekorraga Mehise tootmiskoondises spordiinstruktor, mis asus muide just Rotermanni kvartalis, mis praegu mulle kuulub. Pidasin ka miilitsas valvuriametit ning sõitsin taksot. Kui Mustamäelt hommikul tööle läksin, võtsin kliendi peale. Teenisin nõnda taksot sõites miilitsa kuupalga ühe päevaga! Lisaks kütsin tolleaegses ülemnõukogu presiidiumis ahjusid. Nii et vahepeal tegin viit-kuut tööd korraga.

Käisin trennis ka ning mu turvatöötajadki pidid trenni tegema. Mõtisklesin tol ajal, kuidas mõned mehed suudavad juhtida suurriike – neil on ju ka vaid 24 tundi päevas. Järelikult on see valikute küsimus. Olen küllalt näinud neid, kes töötavad 200–300 tundi kuus ning selle töökoormuse kõrvalt jõuavad õppida ja tegeleda ka spordiga. Aga on ka neid, kes töötavad 100 tundi kuus ja leiavad sadu põhjusi, miks mitte midagi muud teha. Vabandusi leiab alati.

Loe Directori veebruarinumbrist, mis põhimõtetest Urmas Sõõrumaa elus ja äris lähtub.