/nginx/o/2011/10/17/795360t1ha621.jpg)
Vahel on mõni mure nii suur, et on raske oma käitumist kontrollida, olgu siis põhjuseks pingelised suhted, lahutus või pereliikme haigus. Kuidas siis tööl käituda? Siin on kaks näidet päris elust. Kirjutab Kristina Traks.
Kas tööandja peab teadma minu vanaema haigusest?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reklaamifirmas töötanud Diana (31): mul on kolleegide ees häbi
Olin selles reklaamifirmas töötanud üle 10 aasta. Mulle meeldis minu töö, inimesed ja õhkkond selles firmas. Olin saanud ametikõrgendust ja juhtisin nüüd inimesi, kellega varem olin olnud samal pulgal. Oma arust sain sellega hästi hakkama, sest tegelikult olin ka enne juba n-ö vaimne liider meie pundis.
Umbes samal ajal hakkasin võtma ravimeid ühe kroonilise haiguse vastu. Need olid kanged ja neil olid ka kõrvalmõjud, nimelt tekitasid nad unehäireid. Olin ööde viisi magamata, uinudes vahel alles kella nelja ajal, vahel ei saanud aga silmatäitki magada. Niimoodi nädalast-nädalasse ja kuust-kuusse. Olin kohutavalt väsinud, kergesti ärrituv ja kuri.
Tööl oli mul nüüd palju enam vastutust, pikemad ja pingelisemad tööpäevad. Ja mind piitsutas soov näidata kõigile, kui hästi ma oma uue tööga hakkama saan. Ma ei andnud endale armu, hoolimata sellest, et pidev magamatus tekitas juba mäluhäireid.
Mäletan, et ütlesin töökaaslastele sageli teravusi. Mis mõttes, et mina siin pingutan hoolimata magamatusest ja saan oma tööga nii hästi hakkama ning nemad venivad nagu lohed ja viilivad nii, kuis saavad! Koormasin oma endisi alluvaid tööga samamoodi nagu ennast. Olin väga nõudlik ja norisin tühiste pisiasjade kallal.
Algasid intriigid, öeldi üksteisele halvasti, tehti õelaid tagaseljakommentaare jne. Lubasin endale väljaütlemisi, mida üks osakonnajuht oma alluvate kohta kindlasti öelda ei tohiks. Mul on häbi nende sõnade pärast. Mitu inimest lahkus töölt ja hiljem sain teada, et nad olid teinud seda minu pärast.
Kõigest sellest ei saanud ma ise toona üldse aru. Alles hiljem, kui kurnav ravikuur ja kõrvalmõju oli lõppenud, mõistsin, et olin vahepeal olnud keegi teine ning seda kahjuks tööl oma kaaslaste peale välja elanud.
Mäletan hästi seda päeva, kui minu ülemus kutsus mind puhkuse ajal jutule. Läksin kohtumisele segaste tunnetega. Kas ma olen millegagi hakkama saanud? Kas ta tahab mulle ametikõrgendust pakkuda? Mingit uut ja kiiret projekti arutada?
Ülemuselt, kes seni oli minu tegemistesse väga toetavalt suhtunud, kuulsin aga, et minu vastu on töökaaslastel suured pretensioonid. Minuga olevat võimatu koos töötada, sest ma suruvat omi mõtteid teistele peale ega andvat hingamisruumi. Kamandavat ja käsutavat. Ja et sellepärast on parem, kui ma firmast lahkun.
Ma ei rääkinud oma ülemusele, miks ma selline olin. Võib-olla oleks pidanud. Kas see oleks aga midagi muutnud? Halvad sõnad olid ju juba lendu lastud…
Leian nüüd, et ükskõik mis eraeluline mure sul ka pole, sa pead suutma ennast nii palju vaos hoida, et ei ela seda teiste inimeste peale välja. Mul on oma toredatest endistest töökaaslastest väga-väga kahju ning samuti on nende ees häbi.
Meil on väga tore osakonnajuhataja. Ta hoolib väga oma alluvatest ja on hästi toetav. Temaga saab rääkida. Kuid vahepeal oli aeg, kus ta tõesti ajas meid kõiki siin hulluks oma käitumisega. See oli siis, kui nad abikaasaga lahutasid, jagasid kohtus vara ja lapsi. Ta ei rääkinud otseselt pereasjadest, aga me kõik teadsime, mis teoksil on. Ikka ju jutud käivad. Ja need tema telefonikõned oma abikaasaga! Nad tülitsesid telefonitsi ja tegid seda vahel mitu korda päevas. No mismoodi sa süvened töösse, kui sinust meetri kaugusel käib äge peretüli! Hästi piinlik ja vastik oli seda kõike kuulata.
Otseselt ta meie peale oma pingeid ja halba tuju välja ei elanud, aga ega temast mingit erilist asjade otsustajat ega töötegijat ka polnud. Tihtipeale kadus ta pooleks päevaks hoopis kuskile ära, jagades tööülesanded meie vahel ära.
Ega me temaga ei rääkinud küll sellest, millisena tema käitumine tööl paistab ja kas kodused jamad segavad tal tööelu. Kindlasti segasid, vähemalt meid tema koduprobleemid küll häirisid. Aga see olukord lahenes kuidagi ise ära, ju lahutusvalu läks mööda ja elu edasi.
Psühholoogid leiavad, et tegelikult ei ole era- ja tööelu võimalik lahus hoida. Kui meil kodus on mingid probleemid, siis tahame või mitte, tulevad need ikkagi kaudselt tööle kaasa. Mõni inimene võib hakata teistele teravusi ütlema ning väga kergesti solvuda, teine on hajevil ega suuda tööle keskenduda jne. Mõni aga üritab tööga kompenseerida tühikut eraelus.
Edasi saad lugeda Directori veebruarinumbrist!