Ekspeditsioonilaev Bellingshausen jõudis Teravmägedele

Ekspeditsioonilaeva Admiral Bellingshausen meeskond Teravmägedel Foto: Tiit Pruuli

Ekspeditsioonilaev Admiral Bellingshausen on jõudnud oma seekordse ekspeditsiooni kõige põhjapoolsema sihtkohani - Norrale kuuluvasse Svalbardi saarestikku ehk Teravmägedele. Nädalasel teekonnal Gröönimaalt Teravmägedele oli võimalik teha vaid üks peatus - Jan Mayeni saarel. 

Nädalasel teekonnal Gröönimaalt Teravmägedele on vaid üks võimalus kuival maal käia – üksildasel Jan Mayeni saarel. Seda Admiral Bellingshauseni meeskond ka tegi. Järgnevalt Maris Pruuli lühikokkuvõte sellest vahepeatusest. 

Tegemist on nii üksildase ja kõrvalise kohaga, et keegi ekspeditsiooni liikmetest ei teadnud kedagi, kes on sel saarel varem käinud. Maailma põhjapoolseima tegevvulkaaniga Jan Mayeni saar on enamiku ajast udus, mistõttu saare kõrgeima, 2277 meetrise mäetipu nägemine on haruldane. Saarele lastakse vaid Norra sõjaväelaste loal. Admiral Bellingshausenil oli pööraselt õnne, et meeskond saarele lubati ning ilm võimaldas mägesid täies ilus näha ja pildistada. 

Jan Mayen on Grööni meres asuv poole Hiiumaa suurune saar, mis kuulub Norrale ja tänu millele on Norral päris oma vulkaan. Laiuskraad on sama, mis Nordkapil (71), aga kliima arktiline. Jan Mayeni külje all kohtuvad külm Ida-Grööni ja soe Golfi hoovus, mis tekitavad kohtumispaigal rohkesti udu. Jan Mayenil on keskmiselt 3 täiesti selget ja 88 täiesti udust päeva aastas. Ülejäänud päevi iseloomustavad puudulik nähtavus ja sademed. Saare kõrgeimat mäemassiivi Beerenbergi õnnestub täies hiilguses näha üliharva, tegu pidi olema sensatsioonilise vedamisega.

Taimestik on sel vulkaanilisel kaljusaarel napp, põhiliselt pehme vetruv sammal, millel soovitati üliettevaatlikult käia, sest see varjab ka kaljulõhesid, milles on hea jalgu murda. Loomi (enam) pole. Polaarrebased, keda karusnaha pärast kütiti, võeti küll aastakümneid tagasi kaitse alla, aga paraku olid nad selleks ajaks juba otsas. Üksikud jääkarud satuvad siia harvadel talvedel. Linde on aga järskudel rannakaljudel nii palju, et ehkki saarel on väike kiviklibune lennurada, on kokkupõrkeid vältimata lennata peaaegu võimatu.

Norra kaitseministeerium toimetab kord kahe kuu jooksul lennukiga saarele vajalikku kraami. Suuremad asjad nagu näiteks kütus, tuuakse suvel laevaga. Saare kaldaid räsivad sagedased tormid, mis võivad olla päris tigedad, tuule kiirusega kuni 150 kilomeetrit tunnis. Püsielanikkond puudub, saarel tegutseb käputäis Norra sõjaväelasi, meteorolooge ja teadlasi, kes peatuvad Olonkinbyenis, saare lõunaosas asuvas madalaid halle angaare meenutavate majadega «linnas». Koos meie meeskonnaga oli sel päeval saarel 63 inimest.

Majad on tugevate trossidega kaljude külge kinnitatud, et tormi korral lendu ei tõuseks. Lõbusa värvilaiguna on asulas väike välibassein, mille taha hallile majaseinale on keegi naljahammas rannapalli suuruse kollase päikese ja liivaranna maalinud. Kohalik «spa», nagu nad ise naersid. Sealsamas asub ka ilmajaam, mis asutati aastal 1921. Selle asutajaks oli Norra maadeavastaja ja Teravmägede kaevandusinsener Hagbard Ekerold, kes oma väikse laevaga sellele saarele seilas. Tänu sellele läkski saar hiljem Norra haldusalasse. 

Jan Mayeni saar, kohalik norra huumor. Polaarsaare 'spa'. Foto: Tiit Pruuli

Kõikjal vedeles uitpuitu, ka päris võimsaid palke ja kände, mis olevat siia uhutud Siberist ja millega purjetades kohtuda ei tahaks. Küttepuuna neid paraku kasutada ei saavat, sest need on end nii soola täis imenud, et panevad raudahjud roostetama. Mägisel saarel on üksainus tee risti läbi saare.

Küsisime kaldapealsele autoga me dokumente kontrollima tulnud sõjaväelaselt, et kas hobused poleks siin otstarbekamad. Vastus oli sõjaväelaslikult lakooniline: «Nad sureksid siin ära.» Turismi kui sellist ei eksisteeri, aga enne koroonat sattus saarele aastas siiski kuni 500 inimest, kes tulid mööduvatelt kalalaevadelt, väiksematelt kruiisilaevadelt või üksikutelt jahtidelt. Pole ei looduslikku ega inimese ehitatud sadamat. Maabumine nõuab eriluba ja soodsat ilma. Meil oli mitmes mõttes õnne. Taevas oli vulkaani kohal täiesti pilvitu ning mäe tömp tipp tervitas meid juba kaugelt. Meid lubati maale ja saime isegi postkaarte ja -marke, ehkki postkontor oli koroona tõttu suletud. Siinsed margid ja templid on kogujate hulgas populaarsed. Kinnitasime lennuraja kõrval olevale viidapuule puust sildi, et oleks selge, et Eesti asub siit 1996 kilomeetri kaugusel. Ootamatult vägev jalasirutuspäev.

Küsisime abivalmis sõjaväelaselt, kes on siin kuueks kuuks, et kas Jan Mayeni näol on tegu populaarse lähetuspaigaga. Ta jäi mõtlikuks: «Igatahes on siin palju parem kui Kabulis.»