Taliban on võtnud Afganistani kontrolli alla. Kuid ilma rahata ei ole riiki. Mõned traditsioonilised tuluallikad võivad tulevikus muutuda napimaks, vahendab AFP.
Mis saab Talibani valitsetud Afganistani majandusest edasi? (12)
Afganistan on Talibani käes. Oma põgenemisega islamistide eest jätab president Ashraf Ghani maha elanikkonna, kes on suures osas hirmul ja üksi, ning ühtlasi ka majanduslikult raskustes oleva riigi. Tõenäoliselt on Talibani jaoks suur raskuspunkt rahaliste vahendite hankimine valitsemiseks.
Nagu sai mainitud kolmapäeva hommikul avaldatud artiklis, puudub Talibanil juurdepääs riigi välisvaluutareservidele. Seda suuresti seetõttu, kuna USA Föderaalreserv valvab enamikku neist kümnest miljardist dollarist. Millised strateegiad on siis islamistidele jäänud?
Humanitaarabi
Kuna Afganistan on üks maailma vaeseimaid riike, siis sõltub ta suurel määral abirahadest. Maailmapanga andmetel oli riigi sisemajanduse koguprodukt (SKP) 2020. aastal 19,81 miljardit dollarit, millest abirahad moodustasid pea 43 protsenti.
Mitmed riigid on siiski teatanud, et nad külmutavad abirahade andmise pärast Talibani võimuletulekut. On ka ebaselge, kas ja millises ulatuses on abiraha jõudnud ka Talibani kätte ja võib veel jõuda. Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) ja Maailmapank ei ole arenguabi peatamist veel kommenteerinud.
«Afganistan on julmalt sõltuv välisabist,» ütleb ekspert Vanda Felbab-Brown USA mõttekojast Brookings Institution. Varasemate abimaksete summa on vähemalt kümme korda suurem sellest, mida Talibani valitsus on ise teeninud.
Oopium ja maksud
Taliban saab suure osa oma sissetulekust kuritegelikust tegevusest. Üks oluline tööstusharu on oopiumimooni kasvatamine, millest toodetakse oopiumi ja heroiini ning sellest sõltuvad sajad tuhanded töökohad. Kohalike ettevõtete väljapressimine ja lunaraha nõudmine pärast inimrööve toovad samuti raha islamistide kassasse.
Euroopa ametnikud on ka hoiatanud heroiini ja amfetamiini tarnete ulatusliku suurenemise eest Euroopas ning et Taliban ei vähenda tulevikus narkootikumide kasvatamist, vaid pigem jätkab selle laiendamist.
Talibani pressiesindaja lükkas selle hinnangu ümber. «Afganistan ei ole enam riik, kus kasvatatakse oopiumi,» ütles ta teisipäeval. Avalduse kohaselt tuleb tootmine «vähendada nullini», kuid eksperdid kahtlevad selles.
Suur osa Talibani sissetulekust «pärineb ka maksude kogumisest», ütleb USA mõttekoja Council on Foreign Relations ekspert Charles Kupchan. Taliban on tõeline meister selles, kuidas maksustada nende kontrolli all olevates piirkondades pea kõike, ütles ta.
2020. aasta mais avaldatud ÜRO Julgeolekunõukogu sanktsioonide komitee aruande kohaselt on Talibani praegune kogutulu hinnanguliselt 300 miljonit kuni 1,5 miljardit dollarit aastas.
Maavarad
Afganistanis on mitut liiki maavarasid, sealhulgas vaske, koobaltit, kivisütt ja rauamaaki, mis on märkimisväärses koguses kättesaadavad. Samuti on Afganistanis naftat, maagaasi ja vääriskive.
Üks eriti silmapaistva potentsiaaliga metall on liitium, mida kasutatakse mobiilseadmete ja elektriautode akudes. Viimane rakendus on eriti oluline, kuna autotööstus on minemas üle süsinikuheiteta transpordiliikidele.
Kuid seda kahtlemata suurt potentsiaali ei ole kaugeltki ära kasutatud ja Afganistani rahvas on sellest väga vähe või üldse mitte kasu saanud.
Majandusabi
Taliban püüab praegu rahvusvaheliselt head kuvandit anda, mis on juba teatud määral töödanud. Näiteks Venemaa, Hiina ja Türgi on juba tervitanud islamistide avalikke avaldusi.
On olnud mitmeid teateid, et Hiina on huvitatud lähematest sidemetest Afganistaniga. Neil näib olevat Talibaniga ka paremad suhted kui lääneriikidel, mis on neile eeliseks. Võimaluste hulk näib olevat väga suur ja kahel riigil on ka lühike ühine riigipiir.
Ekspert Kupchan ei usu siiski, et Taliban peaks ootama suurt majandusabi näiteks Hiinast. «Hiinlased on väga kaubandusele orienteeritud. Nad on rohkem huvitatud hea ärikeskkonnaga riikidest, kus nad saavad ehitada oma uusi siiditeid,» ütleb ta.
Sellegipoolest usub ta, et Taliban püüab «luua head mainet, et nad saaksid pöörduda rahvusvahelise üldsuse poole».