Investor Mari: põlatud aktsiate võidukäik

Investor Mari. Foto: .

Praegu tundub olevat selline aeg, et need aktsiad, mis vähegi midagi väärt on, oma tõusu ka näevad.

Hiljuti põlgasin ära Saksa Villeroy + Bochi aktsia, sest ta oli liiga kõrge: siis kauples ta napilt alla 22 euro taset. Mõtlesin, et mis siis ikka – kui natuke langeb, siis ostaks küll. Aga see nurjatu tõuseb aina edasi – nüüd on ta juba peaaegu 23 euro juures.

Teine aktsia, mida ma pikalt salaja kaalusin, oli Rootsi megamagnaatide Wallenbergide loodud rahamasin – EQT AB. Firma tegeleb lühidalt öeldes teiste ettevõtete ostu-müügiga ning neil on ka päris kenake kinnisvaraportfell.

EQT AB on tänavu head minekut näidanud ning aktsia on tänavu juba kahekordistunud. Firma P/E suhe on aga kolossaalne, tervelt 71. Samas suudab ettevõte ilusti kasvu ka näidata. Tänavu esimese poolaastaga kasvatati käivet 170% (711 miljoni euroni), kasumit aga üle 600% (433 miljoni euroni). Ühesõnaga, minu mõistus ütleb, et see asi näeb välja nagu fond, ainult et siin on šanssi kiiremat kasvu näha. Firma koondab oma portfelli igasugu ettevõtteid kogu maailmast, sealt leiab nii kinnisvaraettevõtteid (Prantsusmaa Concept), tööstusfirmasid (nt Deutsche Glasfaser) ja palju muud.

Aktsia kaupleb praegu Rootsi börsil 440 krooni peal (43,24 eurot). Miks ei võta? Asi pole sellest ajast alates, mil ma aktsia avastasin, ei oluliselt üles ega alla liikunud. Ma natuke kardan, et sellist suurt tõusu nähes hakkavad mõned osanikud siin veel kasumit välja võtma ja müüvad aktsiat allapoole. Pärast nii häid uudiseid pole ka veel midagi tulnud, mis seda võidurallit endises ilus jätkata lubaks.

Mis veel juhtus

Nädal tõi mu portfelli juurde tervelt 341 eurot ning olen oma portfelliga jõudnud 34 192 euro juurde. Alates aprillist, kui investeerimise tõsisemalt kätte võtsin, on tulnud portfelli juurde pea 5000 eurot, neist 1200 on aga see raha, mille ma igakuiselt palgast kõrvale pannud olen.

Rahalises mõttes toovad mulle siiani kõige kenamat tulemust pangad: Coop, Siauliu ning ka investeerimisettevõtte Blackstone.

Üks kõige rohkem üles-alla liikuvaid asju mu portfellis on Nio: elektriautotootja teatas just oma tulemused, kust selgus, et müük läheb kenasti ja uuel aastal tullakse veel kolme uue autoga välja. Firmajuht lubas ka taskukohasemat rahvaautot. See ilus jutt ei pisenda tõsiasja, et seni on autotootja sügavalt kahjumis, kuigi suutis kahjumit vähendada. Mina panustan jätkuvalt sellele, et kui ikka Euroopas need roheprogrammid käiku lähevad ja tõesti inimestele lihtsalt raha kätte jagatakse, et nad saaksid omale elektriautosid osta – niimoodi ma Euroopa Liidu ühe juhi von der Leyeni jutust aru sain – siis rändavad need miljardid ju otsejoones elektriautotootjate taskusse. Hiina on niigi oma rohelainel.