Ekspert selgitab: milliste piirangutega peab veeäärse kinnistu omanik arvestama?

Suvila järve ääres. Foto on illustratiivne. Foto: Margus Ansu / Postimees

Tänavune kuum suvi kasvatas huvi majade ja suvilate vastu, mis asuvad mere, järve või jõe kaldal. Veekoguga piirneva kinnisvara ostjad peavad aga arvesse võtma seadusi, mis määravad õiguse kasutada veekogu ja kallasrada ning sätestavad ehituskeeluvööndi.

Kinnisvara24.ee tegevjuhi Katrin Aroni sõnul on nõudlus suvilate ja maakodude järgi olnud varasemast kõrgem alates koroonapandeemia algusest, kuid tänavune kuum suvi suurendas veelgi huvi selliste kinnistute järele, mis asuvad mere, jõe või järve kaldal.

««Veepiiriga kinnistu» on kõige populaarsem filter, mida portaali kasutajad otsingut tehes suvel kasutasid. Lisaks trükitakse otsinguaknasse sageli märksõnu järv, meri, jõgi või rand. Veekogu ääres asuvast maakodust või suvemajast unistavad inimesed peaksid majaostu või -ehitust plaanides aga arvesse võtma ka veepiiriga kinnistutele kehtivaid kitsendusi, mis tulenevad looduskaitseseadusest, metsaseadusest ja muinsuskaitseseadusest,» tõi Aron välja.

Õigus kasutada veekogu

Kinnisasjal asuv veekogu kuulub kinnisasja omanikule, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. See tähendab, et kui maaomaniku kinnistul on veekogu, mis ei ole avalikult kasutatav, siis seda võib kasutada üksnes omaniku loal. Luba veekogu avalikuks kasutuseks eeldatakse olevat, kui veekogu ei ole piiratud ega tähistatud viisil, millest ilmneb tahe piirata selle kasutamist ning tahe piirata veekogu kasutamist ei ilmne ka muudest asjaoludest.

Veekogu avalik kasutamine on suplemine, veesport, veel ja jääl liikumine, kalapüük, veevõtt ning muul viisil veekogu kasutus, mis vastavalt veeseadusele ei ole vee erikasutus. Mootorsõidukiga vees või jääl liikumine ei ole veekogu avalik kasutus ning seda võib teha ainult omaniku loal.

Veekogu kallas peab olema igaühele avatud

Kallasrada on avalikult kasutatava veekogu ääres asuv kaldariba, mis on mõeldud veekogu ääres viibimiseks ja kaldal liikumiseks. Kallasraja laius on laevatatavatel veekogudel kümme meetrit ning teistel veekogudel neli meetrit.

Kaldaomanik peab lubama igaühel kallasrada kasutada. Kui kallasrada on üle ujutatud, loetakse kallasrajaks kahe meetri laiust kaldariba veeseisu piirjoonest. Kui ajutisel kallasrajal liikumine on takistatud, peab kaldaomanik tagama läbipääsu mujalt oma kinnisasjal, kui see ei ole talle ülemäära koormav.

Kalda ehituskeeluvöönd

Kui mööda Eestit sõites näeb mitmeid toredaid suvilaid, mis on ehitatud otse veekogu kaldale, siis tänase seaduse järgi otse kaldale ehitada ei tohi. Ehituskeeluvööndi laius on mererannal Narva-Jõesuu linna piires ja meresaartel 200 meetrit, mujal mererannal 100 meetrit, Peipsi ja Pihkva järvel, Lämmijärvel ja Võrtsjärvel 100 meetrit, tiheasustusalal 50 meetrit, üle kümne hektari suurusel järvel 50 meetrit ja kuni kümne hektari suurusel järvel 25 meetrit.