Inimesed tahavad alati seda, mida nad ei saa, ning Tallinnas polnud väga pikka aega võimalik elada mere ääres.
Tallinna mereäärse piirkonna arendamine oli ideena kõne all juba nõukogude ajal, meenutab arhitektuurimuuseumi direktor Triin Ojari, ent peale olümpiaks ehitatud linnahalli ja Piritale rajatud uute hoonete toona suurt midagi valmis ei saadud. Kogu veepiir kuulus keelumärgiga «tsooni» ning vabaduse tulles, ennekõike 1990ndatel, oli rannaalal seetõttu ruumi ja võimalusi palju. «Eelkõige Vanasadama alale tehti palju arhitektuurivõistlusi ja visioneeriti uuest linnasüdamest veepiiril,» teab Ojari. Ent suur ja läbimõeldud linnaehitusplaan jäi siiski sündimata. «Maad müüdi jupikaupa ning läks ligi 25 aastat, enne kui esimesed kraanad kesklinna mere äärde püsti pandi.» Ta rõhutab, et kui seni oli «merevaateid püüdvaid üksikuid kortermaju» kerkinud Rocca al Maresse või «pressitud näiteks jokk-skeemiga elamutiib külge Pirita rannahoonele», siis viimastel aastatel on fookus olnud Vanasadamast Noblessnerini ulatuval rannalõigul. «2017 Noblessneri sadamas valminud esimest kortermaja (AB Pluss) tutvustati kui Eesti kõige mereäärsemat – võidujooks kaldapealsete rahaks tegemisele oli alanud,» nendib Ojari.
