/nginx/o/2021/11/24/14221126t1h70ce.jpg)
/nginx/o/2008/12/12/104502t1hdd07.jpg)
Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) jagab igal aastal välja paarsada miljonit eurot. Mida on aga Eesti majandus sellest saanud?
Mis kasu on EASi jagatud miljonitest?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kümme aastat tagasi loodi Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse toetusel nn Spinno programmi raames erinevate ülikoolide ja instituutide juurde 14 firmat. Oli geenitehnoloogiat, vähiuuringuid, elektroonikat – programmi eesmärk oligi teadlaste ja ettevõtjate vaheline koostöö ehk paljuräägitud teadmistepõhine Eesti.
Praeguseks on neist 14 firmast neli lõpetanud tegevuse, kolm tükki ei tegutse sisuliselt – käibed kas puuduvad või on suurusjärgus 100 eurot aastas. Paaril juhul on alustatud likvideerimisprotsessi, näiteks Olev Schultsi poolt selle programmi raames tehtud osaühing Elementum on kogu oma seitsmeaastase tegutsemise ajaloo jooksul kõikides majandusaasta aruannetes deklareerinud «majandustegevust pole».
Järgmises Spinno rahajagamise voorus aastatel 2004–2006 loodi teadlaste osalusel üheksa firmat. Ka need ei saa hoobelda väga heade tulemustega. Kolmel tegevus puudub. Ühel firmal on tegevus teaduspõhisusest üsna mujale läinud – kala importi Norrast.
Riigikontroll on aastate jooksul kahel korral (esimene kord 2004. ja teine kord 2010. aastal) püüdnud mõõta ettevõtlustoetuste seost konkurentsivõime kasvuga. Mõlemal juhul saadi vastuseks lihtsustatult öeldes: mõju pole, toetused pole konkurentsivõimet või tootlikkust tõstnud.
See riigikontrolli audit vihastas tollal paljusid. Riigikontroll on pahatahtlik, ütles näiteks majandusministeeriumi majandusarengu osakonna juhataja Tea Danilov. Ometi koostab EAS koos majandusministeeriumiga praegu suurt omapoolset analüüsi, mis proovib vastata, mis kasu EASi jagatavatest sadadest miljonitest eurodest siis sündinud on.
See uuring pole veel lõpuni valmis, kuid Postimehel õnnestus siiski piiluda valmivasse dokumenti. Tulemused on huvitavad, aga ka vastuolulised. EASi analüütik Tanel Rebane juhib tähelepanu näiteks sellele, et need firmad, kes on saanud toetust, on kasvatanud eksporti 23 protsenti kiiremini kui need, kes pole saanud. Samas, Rebase saadetud tabelist selgub ka see, et firmad, kes pole saanud toetust, on omakorda suutnud kiiremini kasvatada kasumit ja tootlikkust võrreldes nendega, kes on saanud toetust.
Niisiis tõlgendamise küsimus, millele rõhk panna. Kas positiivsele või negatiivsele.
Mitu probleemi
Tegelikult on nii sihtasutus ise kui ka majandusministeerium valmis möönma päris mitut probleemi või vähemalt sellist kohta, kus tasuks järele mõelda, kas asju saaks ka teistmoodi korraldada. Näiteks see, et paljud ettevõtted võtavad EASi nagu pangaautomaati – kui vähegi midagi küsida on, siis toetust ka küsitakse, sõltumata sellest, kas seda tegelikult ka vaja. Ministeeriumis, küll ehk mitte avalikult, öeldaksegi EASi kohta, et see on nagu «rutiinne rahajagamise masin».
Üheks lahenduseks, millele viitavad nii Juhan Parts kui Tanel Rebane, on see, et EAS liiguks tulevikus toetuste süsteemilt rohkem laenude, osaluste saamise või n-ö tulemustasu peale. Parts toob ühe näitena väga suured tehnoloogiianvesteeringute toetused: «Siin võiks olla küll üks koht, kus mõelda, kas EAS ei võiks suure toetuse eest saada vastu osaluse vastavas ettevõttes.»
Kõike seda selleks, et suurendada ettevõtte omavastutust. Tööandjate keskliidu juht Enn Veskimägi imestab aga selle peale, et kui nii läheb, siis muutub EAS oma tegevuses juba väga panga või investeerimisfondi sarnaseks. Milleks siis aga üldse riigi ja maksumaksja osalust vaja?
Teine ilmne probleem EASi puhul on võimetus öelda «ei». Kui paberid on korrektsed ja formaalsed nõuded täidetud, siis EAS lihtsalt ei saa toetuse andmisest keelduda, isegi kui nad ise näevad, et projekt on tegelikult nõrk.
Tasub vaadata näiteks sellist asja nagu innovatsiooniosakute programm. See on taas kord rahajagamise skeem, mille eesmärgiks on lähendada ettevõtteid ja teadusasutusi. Põhimõte on selles, et toetuse taotlejaks on firma, kuid raha liigub lõpuks mõnele ülikoolile või teadusasutusele, kes siis antud firmale teenust osutab.
Kui innovatsiooniosaku toetust saanud ettevõtete andmebaasis ringi surfata (seal on sadu projekte), siis torkab kohe silma, et huvitavate ideede kõrval on toetust saanud ka kümned perspektiivitud asjad.
Viimane probleem on ettevõtlustoetuste komplitseeritus. Kahel viimasel aastal on ettevõtetest EASi kaudu kõige suurema toetuse saanud Ericsson, vastavalt 2,3 ja 3,2 miljonit eurot tehnoloogiainvesteeringu toetust. Majandusminister Juhan Parts möönab, et ta tegelikult ei tea, kas Ericsson päriselt ka vajas seda raha, kas ilma selle rahata oleks Ericsson oma Eesti investeeringud teinud.
Antud näide viitab pigem rahvusvahelisele konkurentsile. Kui Ericsson mõtles, kuhu oma tehas teha, siis olid valikuteks Eesti või Poola. Kas toetus sai määravaks? Ei tea, aga igaks juhuks anti.
Laias laastus see omakorda näitab nokk-kinni-saba-lahti-olukorda: kõik riigid toetavad ettevõtlust (ja mujalgi näitavad uuringud, et mitte kuigi tulemuslikult), ja kuna kõik teised toetavad, peab ka Eesti toetama, isegi kui me sadade miljonite kulutatud eurode kasulikkust kuigi hästi mõõta ei oska.