INTERVJUU ⟩ LHV asutaja: kuld ja krüptovaluutad peaksid kaitsma inimesi valitsuste ja keskpankade eksimuste ning rumaluste eest

Kui investoritele õpetatakse riskide hajutamist, on LHV asutaja Andres Viisemann pannud kogu oma investeerimisportfelli ühele kaardile. Selleks on tal ka head põhjused. Foto: Sander Ilvest / Postimees

LHV asutaja ja suuraktsionär ning LHV fondijuht Andres Viisemann näeb kullas ja krüptorahades kaitset keskpankade ja valitsuste rumaluse eest. Eelmine aasta pakkus fondijuhile meeldejääva õppetunni, kus selgus, et kõik pole nagu eeldatud, rääkis ta intervjuus Postimees Investorile.

Kas investeerimine on praegu keerulisem või lihtsam kui koroona eelsel ajal?

Koroona iseenesest ei teinud investeerimist ei lihtsamaks ega keerulisemaks. Alati on väljakutseks leida varasid, mille väärtus on kõrgem kui nende eest makstav hind. Juba enne pandeemiat oli enamik varasid hinnatud täiuslikele oludele vastavaks. Investorid eeldasid, et majanduskeskkond muutub veelgi paremaks, palgad kasvavad, tootlikkus paraneb, ettevõtete kasumid kasvavad ning intressid püsivad pikka aega madalal ja laenude eest sisuliselt intressi maksma ei pea. Korraks, läinud kevadel, tekkis ostu võimalus, kui varade hinnad langesid, kuid see sulgus kiiresti. Valitsused tegid rahakraanid lahti ning lubasid, et nad võtavad nii palju laenu, et kõik jooksvad arved kinni maksta. Keskpangad signaliseerisid, et ka nemad on valmis valitsuste emiteeritud võlakirjad turgudelt kokku ostma, nii et intressimäärad püsiksid nii madalal kui võimalik.

Vaktsiinide turule jõudmine tõi omakorda uue optimismilaine. Turud eeldavad, et viirus saadakse kontrolli alla, kuid valitsused jätkavad sellele vaatamata kulutamist, kuna poliitikud said maitse suhu. Samuti eeldatakse, et inflatsioonitempo kiireneb, kuid keskpangad hoiavad intressimäärad enneolematult madalal. Sellest tuleneb usk, et varade hinnad kasvavad rohkem kui nende varade ostmiseks võetud laenude eest tuleb intressi maksta. Ootused on väga kõrgel ning põhinevad pigem emotsioonidel, eelkõige ahnusel. Ajaloost on raske leida pikemaid perioode, kus majandus kasvab kiiresti, kuid intressimäärad on väga madalad

Mis puudutab investeerimist, siis alati võib leida häid ettevõtteid, kuhu investeerida. Ajalugu on aga näidanud, et kui tuleb suurem tagasilöök, siis langevad kõigi varade hinnad, kuna likvideeriks ka kõige paremaid investeeringud. Kriisis likvideeritakse parimad investeeringud isegi esimesena, kuna halvematele varadele pole vahest üldse ostjaid.

Kas investorid on praegu liiga julged?

Turge on alati juhtinud hirm ja ahnus. Alates 2009. aastast on turud tõusnud ning iga väiksema kukkumise peale on keskpangad appi tulnud ning turud taas uuele tõusule aidanud. Investorid paistavad uskuvat, et keskpangad aitavad ka järgmistel kordadel välja, kuna nad on seda juba aastakümneid teinud.

Kuidas suhtud Euroopa Komisjoni tutvustatud mastaapsesse kliimaprogrammi?

Ma usun, et CO2 paiskamine atmosfääri järjest suuremas mahus on probleem, millel saavad olema tõsised pikaajalised tagajärjed. Ei ole näha, et erasektor ise selle probleemi kiiresti ja efektiivselt lahendaks. Isegi üksikud suurriigid ei saaks sellega hakkama. See nõuab globaalset koordineerimist, kus rikkad riigid peavad näitama eeskuju ning võtma suuremad kulud enda kanda. Ootamise ja vaatamisega see probleem ei lahene.

Kindlasti tehakse selle probleemi lahendamisel vigu, aga kartma peab tegevusetust, mitte vigu. Vigadest saab õppida ja neid parandada. Kui kliimamuutustega ei tegeleta nüüd ja kohe, siis tulevikus võib paanika veel suurem olla. Ajalugu on näidanud, et need, kes on esimesed ja ja võtavad innovatsiooni tõsiselt, saavad sellest loodetavasti ka kõige suurema pikaajalise kasu. Kuid nagu igasse uude tehnoloogiasse investeerides tuleb arvestada, et alguses on kulud suuremad kui tulud.

Ma kahtlustan, et niinimetatud arenevad turud saavad kliimaprobleemidest rohkem pihta kui arenenud riigid.

Kas rohepöördest on kindlad võitjad pangad, kuna tekib täiendav laenu- ja kapitalivajadus?

See on veidi keerulisem. Pankade vana äri, see tähendab juba välja antud laenud saavad tõenäoliselt pihta. Kui palju uusi laene seetõttu tulevikus õnnestub anda, ja mis hinnaga, pole nii selge. On pea kindel, et ka valitsused ja isegi keskpangad hakkavad sellel turul konkurentsi kujundama. Kui keskpank surub läbi roheliste võlakirjade kokkuostu või valitsus läbi soodsate laenude pakkumise intressi alla, siis pankade laenumarginaalid langevad ning huvi selliste projektide vastu võib isegi kahaneda ning kapitalipakkumine väheneda.

Pangad tahaks alati laenu anda, aga seda saab teha vaid siis, kui ettevõttel/projektil on piisavalt omakapitali. Uued tehnoloogiad vajavad alguses pigem omakapitali, mitte niivõrd laenuraha. Pankade roll saab olema juba toimivate ettevõtete ja projektide keskkonnasõbralikumaks muutmine.

Kas kliimavõitluse kõrvalmõju on pikaajaline jätkusuutlik inflatsiooni kasv?

Ma pigem nõustun, et kliimamuutustega võitlemine toob kaasa inflatsioonitempo kiirenemise, kuid ei usu, et see mõju on mõni protsent aastas, pigem 0,1–0,2 protsenti aastas. Kui seetõttu peaksid intressimäärad tõusma, muudab see mõned varaklassid, nagu näiteks riskivabad võlakirjad ja arenevate turgude ettevõtted, vähem atraktiivseks. Inflatsiooni võib põhjustada pigem fiskaalpoliitika, mitte niivõrd rahanduspoliitika. Keskpangad ise pole viimase 12 aastaga suutnud rahatrükiga inflatsiooni tekitada.

Sageli, kui investorid räägivad inflatsioonist, siis nad mõtlevad seda, mis toimub Ameerika Ühendriikides, kus niinimetatud moodne rahapoliitika teooria (MMT) on reaalsuseks saamas. Euroala valitsused ja Euroopa Keskpank on vastutustundlikumad kui ameeriklased. Eesti on eurotsooni ääreala ning siin toimuvad meie arengutasemest tulenevalt mõnevõrra teised protsessid kui euroala keskmes.

Ma usun, et euroala hinnakasv jääb Ühendriikidest madalamaks. Eesti inflatsioon saab olema tõenäoliselt hüplik – keskmiselt kõrgem kui euroalas, kuid vahest ka madalam.

Kas hoogne rahatrükk saab kunagi läbi või pole see riikide kõrge võlakoormuse tõttu võimalik?

Keskpankade bilansimahu kasv ja rahatrükk, nagu ükski muu asi siin maailmas, ei kesta lõputult. Ma ei tea, kas enne tuleb inflatsioon ja siis deflatsioon või vastupidi, aga ma arvan, et me näeme neid üksteise järel. Üks hirm asendub teisega. Kui inflatsioon ja inflatsiooniootused väljuvad kontrolli alt, siis ei ole enam võimalik intressimäärasid alla suruda. Kui seda siiski üritatakse teha, siis läheb valuutakurss vabasse langusse. Kui intressimäärad peaksid järsult tõusma, siis kõige rohkem saavad haiget need, kellel on kõrge võlakoormus, olgu need siis riigid, ettevõtted või eraisikud.

Kuhu oled oma raha investeerinud? Kuidas oli läinud aasta ja on selle aasta tootlus?

Eraisikuna ei vaata ma mitte midagi väljaspool LHVd, kuna minu elu on börsiettevõtte juhatuse liikmena erinevate raporteerimiskohustustega väga keeruliseks tehtud. Minu rõõm mõnest heast investeeringust oleks väiksem kui mure täpse ja õigeaegse raporteerimise pärast.

Minu enda investeeringud piirduvad sisuliselt LHV Grupi aktsiatega. Seejuures LHV on oma olemuselt huvitav portfell pangandusest, varahaldusest kui ka kindlustusest. Selles portfellis on oma jagu innovatsiooni ja arengut, kuid ka parasjagu konservatiivset lähenemist. Kui mina varahalduses vaatan kulda kui päris raha ja väärtuse ankrut, siis teine meeskond pangas tegeleb blokiahela teemadega. LHV on küll Eesti pank, kuid meie areng ei ole piiratud vaid meie riigipiiriga.

Ehk portfelli tootluse teadasaamiseks tuleb vaadata LHV aktsia liikumist?

Absoluutselt.

Kuidas suhtud kulda ja krüptorahadesse investeerimisse?

Kui võtta kuld või krüpto, siis kumbki neid varadest ei paku kassavoogu. Kakskümmend või isegi viis aastat tagasi poleks ma uskunud, et kaalun kunagi tõsiselt väärismetallidesse investeerimist, kuna need ei paku ju kassavoogu, seega on keeruline nende õiglast väärtust määrata. Kuigi 50 protsenti minevikus kaevandatud kullast eksisteerib täna ehete vormis, siis kulla hinna määrab siiski see, kuidas kulda hinnatakse investeeringuna. Seega nii kulla kui krüptovaluutade hinna määrab lõpuks ikkagi nõudlus ja pakkumine investeerimisturul. Mõlema hinna määrab sisuliselt usk, ainuke vahe on see, et kulla puhul põhineb see usk ajalool. Krüptomaailm on aga alles oma arengu alguses.

Täna on LHV pensionifondide portfellides kullal ja kullakaevanduste aktsiatel suhteliselt suur osakaal. Kui Saksamaa valitsuse võlakirjade oodatav tootlus on miinus pool protsenti aastas, siis kullaga pole kaotus garanteeritud, kuigi tuleb endale aru anda, et kuld ei ole riskivaba vara ning kulla hinna ajalooline volatiilsus on olnud isegi suurem kui aktsiatel.

Kuld ei ole riskivaba varaklass. Käesoleval ajal ei eksisteeri ühtegi riskivaba varaklassi. Isegi valitsuste võlakirjade omamine tähendab garanteeritud kaotust – tulevik näitab, kas kaotus saab olema väike või suur. Nii kuld kui krüptovaluutad peaksid kaitsma inimesi valitsuste ja keskpankade eksimuste ja lausrumaluste eest. Praeguses maailmas, kus suuri lubadusi antakse järjest kergekäelisemalt, usun mina pigem kulda kui väärtuse hoidjasse.

Samas olen ma üsna kindel, et järgmise finantskriisi ajal ei ole ühtegi varaklassi, mis suudaks vältida kaotusi. Tõenäoliselt on siis kõik müügiks, kaasa arvatud kuld. Kui raha on vaja muude halbade positsioonide katmiseks, siis müüakse kõike.

Kas investeerimine pakkus läinud aastal ka mõne õppetunni?

2020. aasta kevadel, kui aktsiaturud läksid järsku langusesse, hakkasime me LHV pensionifondidega aktsiaid ostma. Kuid pidime tõdema, et aktsiaid osta oli lihtne, kuid võlakirju, mida pidasime väga likviidseks, oli raske müüa. Kuid me pidime neid müüma selleks, et aktsiate ostmiseks raha tekitada. Me ostsime 2020. aasta kevadel nädalaga 250 miljoni euro eest aktsiaid. See tähendab, et pidime müüma 250 miljoni euro eest võlakirju.

Varem me sisuliselt vältisime Saksamaa ja Prantsusmaa valitsuste võlakirju, kuna tootlus oli liiga madal. Kuid kriisi haripunktis avastasime, et isegi suurpankade võlakirju oli raske realiseerida aktsiate ostmiseks likviidsuse tekitamiseks. Näiteks, kui me tahtsime müüa Swedbanki kaheaastaseid võlakirju, siis meile pakuti eeldatavast turuhinnast 5 protsenti madalamat hinda. Kinnitust sai teadmine, et ostmine on peaaegu alati väga lihtne, aga müümine võib olla vahel päris keeruline. Seetõttu asendasime juba läinud aastal niinimetatud eeldatavasti likviidsed võlakirjad päriselt väga likviidsete võlakirjadega. Ma usun, et investeerimiskuld on üks väheseid varaklasse, kus turg on alati olemas ning mida on võimalik ka tulevikus igal ajal osta ja müüa.

Kuidas suhtub LHV pensionireformi vaates võimalusse kuni veerandi pensionifondi varade ulatuses laenu võtta?

Selline võimalus on pikemas vaates hea mõte, et pensionifondide tootlust tõsta. Aga seda võimalust peaks kasutama ainult siis, kui on häid teenimisvõimalusi, mida võimendada. Ei pensionifondid, inimesed, ettevõtted ega ka valitsused ei tohiks laenu võtta selleks, et probleeme edasi lükata. Väga lühiajalise likviidse juhtimise puhul võib laenu kasutada, kuid laenuraha tuleb investeerida eelkõige arengusse, mitte selleks, et täna tuleviku arvel elada.

Õnneks läheb pensionifondidest välja vähem raha kui arvestasime ning likviidsus ei ole käesoleval aastal seadnud meile piire madalama likviidsusega investeeringute tegemisel, kus pikaajalise tootluse ootused on oluliselt kõrgemad kui börsidele investeerides.

Ma usun, et tulevik toob isegi paremaid võimalusi aktsiaturgudele investeerimiseks kui oli 2020. aasta kevad. Turud on tsüklilised, kogu aeg täiskiirusega sõitmine ei ole õige. Palju kindlam tunne on, kui tead, et õiges hetkes on alati midagi varuks.

Kas see on üllatav, et pensioni investeerimiskonto (PIK) pole populaarseks osutunud?

See ei ole üllatav. Poliitikud, kes selle idee välja käisid, ei teadnud ise, mida see tähendab. Seda tehti lihtsalt tähelepanu kõrvalejuhtimiseks ning näitamaks, et reformi eesmärk ei ole lihtsalt seni kogutu ärakulutamine. Investeerimiskonto pakkusid välja rohutirtsud, kes pole kunagi ise investeerinud ega plaani ise ka kunagi tulevikus koguma ega investeerima hakata.

Rahandusministeeriumi ametnikud üritasid teha sellest ideest nii head asja kui võimalik. PIK on iseenesest hea algatus, aga reaalses maailmas sõltub edu või ebaedu peaaegu alati ikkagi väikestest detailidest.

Mina ise olen otsustanud, et jätkan ka edaspidi LHV pensionifondi kogumist, peamiselt seetõttu, et olen ise LHV pensionifondide juht, kuid osaliselt ka raporteerimise minimeerimiseks. Muidu vahetaksin ma LHV pensionifondi LHV aktsiate vastu. Mulle tundub iseenesestmõistetav, kui Eesti börsiettevõtete juhatused ja töötajad vahetaksid oma investeeringud pensionifondidesse oma enda ettevõtte aktsiate vastu. Milleks töötada ettevõttes, kui ei usu, et selle kasvuperspektiiv on keskmisest parem? Seejuures tuleb siiski vaadata ka seda, et aktsiate eest makstav hind oleks madalam kui nende aktsiate väärtus.